Tõendamaks, et sa pererahvast austad ja nende pakutud hüva kraami ära ei põlga, tuli tühjaks joodud puskariklaas sõrme otsa kummuli keerata. Selliste kohustuslike viisakusreeglite täitmine läks Eesti Kunstiakadeemia ekspeditsiooniliikmetele Põhja-Baškortostanis kohati üsnagi raskeks.

Tänavune ekspeditsioon oli professor Kalju Põllu 1978. aastal alustatud sarjas kahekümne teine. Lisaks kaheteistkümnele eestlasest tudengile kuulusid reisiseltskonda Müncheni etnograafiamuuseumi prantslasest teadusdirektor professor Jean-Loup Rousslot, tema austerlannast assistent Veronika Granhammer ja Sheffieldi ülikooli rahvaluule doktorant inglane Jonathan Roper. Tudengite seas oli ka üks Eestis sündinud venelanna, kes esimest korda elus käis oma isade maal. Kolme juulikuise nädala jooksul uuris ja jäädvustas 17-liikmeline ekspeditsioon Põhja-Baškortostani udmurtide ja idamaride ning Lõuna-Baškortostani Sterlibaši rajooni eestlaste rahvakunsti ja arhitektuuri.

Meie veidi üle kolme nädala kestnud ekspeditsiooni esimene peatuskoht oli Baškortostani põhjaosas asuv kolhoos Demen. See kujutas endast esimees Renat Vladimirovitš Galjamšini väikest kuningriiki. Külarahvas tundis end ühismajandi tiiva all üsna turvaliselt.

Meie välitööd hõlmasid peamiselt selle kolhoosi haldusalasse jäävaid külasid. Jäädvustamist väärivat jätkus rohkem, kui olime osanud loota. Leidsime palju huvitavaid ehteid ja tekstiile, rikkalikult puuesemeid ja puitarhitektuuri. Tuli tõdeda, et Baškortostani väikerahvastega on seni ülekohtuselt vähe tegeldud.

Saime osa suurest küladevahelisest ohverduspeost. Erinevatest maanurkadest tuli kokku pooltuhat inimest. Kohalikud küll nurisesid, et nii suure ohverdusrituaali korraldamisel kaob külade eripära. Ent sellise tähtsusega pidu on raske viia läbi vähese rahvaga. See on ka kolhoosiesimeeste heakskiidul aetav rahvuspoliitika. Suurpeod annavad udmurtidele võimaluse ühiseid asju arutada.

Ohvrikoht oli looduslikult väheatraktiivne, tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel valitud, lage väli. Tseremooniat viisid läbi neli-viis rahva seas lugupeetud ohvripappi, valged rätikutega vöötatud kitlid üll. Peeti seitse palvust. Kõigepealt küsiti peajumalalt luba ohvritalituse läbiviimiseks. Seejärel paluti õnnistust leiva, liha ja muude andide ohverdamiseks ja keetmiseks. Kuigi rituaali viisid läbi eelkõige mehed, võtsid, tõenäoliselt meeshingede puudumise tõttu, ohverdamisest osa ka naised. Ohvriloomadeks oli viisteist voonakest ja kaks hane. Kaks hane oma nelja jalaga olid samaväärsed hobusega. Korralistele kombetalitustele järgnesid kolhoosiesimeeste ja kohalike võimukandjate udmurdikeelsed ja -meelsed sõnavõtud.

Keelebarjäärile vaatamata haaras püha talituse tõsidus ja ehedus kaasa. See ei olnud etendus etenduse pärast. Mitmed vanad naised, kes küll ohverdamisest ja palvetest osa ei võtnud, kuid kellesse ohvripapid suhtusid erilise tähelepanu ja lugupidamisega, näisid kõige paremini mõistvat rituaalitäiust ja juhendasid rahvast oma eeskujuga. Noored ei visanud asja üle sugugi irevat nalja, vaid võtsid kõigest täie tõsidusega osa.

1995. aastal Marimaal käies tärkas noortel kunstnikel huvi idamaride vastu. Vaatamata eraldatusele emamaast (või ehk just tänu sellele) on Baškortostani rännanud rahvakild suutnud säilitanud palju oma ja ehtsat.

Maride juures ei sattunud me udmurtide kolhoosi taolisesse väikesesse heaoluoaasi, vaid märksa anarhilisemasse keskkonda. Elu-olu oli käestlastum ja inimesed rahulolematumad. Samas korraldasid kõikvõimalikud administratsiooniesindajad meile järjepanu vastuvõtte ja näitasid omi valdusi. Külarahvaga aitas suhteid luua endise folklooriansambli juhendaja, tõeliselt sädelev isiksus, Olga Aleksejevna. Tal oli hea ülevaade naabruskonnast ja seal leiduvast rikkalikust vanavarast. Meil oli õnn saada osa ka mari pulmast kogu selle rituaalitäiuses.

Kaasas olnud õigeusklik venelanna leidis oma üllatuseks maride juurest siiski palju õigeusklikke veendumusi. Kerkis küsimus, kuidas nad end maausu ja kristluse vahel jagavad. Udmurtidel niisugust probleemi ei tekkinud, kuna sealkandis oli õigeusul ja islamil alati sedavõrd palju omavahelist jagelemist, et väiksemad uskkonnad jäid märkamata.

Kunagi Sterlibaši rajoonis Pangokas asunud suurest eesti-läti külast leidsime eest vaid ühe eesti vanapaari, Maria ja Osvald Sarapi. Mõlemad on 70-aastates pensionärid. Põdura tervisega vanemate majapidamisel hoiab silma peal nende poeg, viisteist aastat Kaug-Idas merd sõitnud noor Osvald. Sellega nn puhaste eestlaste asurkond ammendus. Abielupaar, kelle vanemad olid juba Venemaal sündinud, rääkis veidi vanamoodsat, kuid muidu laitmatut eesti keelt.

Kunagi suur ja õitsev küla erines nii paigutuselt kui ka hoonete ehituselt udmurdi ja mari asundustest. Majapidamised asusid suhteliselt eraldi, karja- ja põllumaad olid talude ümber. Vana rehihoone tüüpi majades oli hoiul palju eestilist tarbevara. Imetlesime Maria Sarapi tikitud Lääne-Eesti ainelisi tekke. Kunagi hoole ja armastusega tehtud heegelpitsidest olid aga nüüdseks järel vaid narmendavad riideräbalad.

Osvald ja Maria soovivad, et nende hauaplatsil oleks ladina tähtedega kirjutatud mälstusplaat. Tõenäoliselt ei ole aga kedagi, kes oleks võimeline selle unistuse ellu viima.

Alustasime viisaasjade ajamist aprilli alguses. Välisministeerium lubas leida kutsuja mõnest Baškiirimaa ülikoolist. Ent asjaajamine venis. Lõpuks ei pidanud mu närv vastu ja ma pöördusin ühe viisavormistusfirma poole. Seal tehti dokumendid korda ja määrati viisa kättesaamiseks päev, mille õhtul pidime välja sõitma. Leppisime kokku, et toome kell kolm avatavast Vene saatkonnast dokumendid kohe ära. Saatsin üliõpilased kella neljaks Balti jaama. Rongi väljumisajaks oli 16.50. Kell kolm oli saatkonna ees tohutu tunglemine. Ent uksed jäid suletuks. Need olid suletud ka tund aega hiljem, kui saabus meie vahetalitaja. Tema pärimise peale vastati, et viisaosakonnas pole ühtegi ametnikku kohal. Kella poole viie paiku leppisime ikka veel suletud saatkonna uste taga kokku, et kui dokumente rongi väljumisajaks kätte ei saa, siis sõidab abikaasa oma autoga Narva ette ja annab meile seal viisad üle.

Neli minutit enne rongi väljumist helistasin ja küsisin mehelt, kuidas olukord on. “Praegu pole veel midagi juhtunud. Aga nüüd vist midagi juhtub...” ja kõne katkes. Hiljem kirjeldas abikaasa värvikalt pöörast marsruuti, mis õigeaegseks jaamajõudmiseks läbi kihutati. Äärepealt oleks tuuleiil liikuvasse rongi ulatatud dokumendid mu käest vaguni ja perrooni vahele lennutanud. Selleks kõigeks oli vaja nõukogude korra ajal karastunud närvikava.