LIIVLASTE ÕHTU KLOOSTRI AIDAS
Jaanuarikuu 16. päeval toimus Tallinna lõbustusasutuses nimega Kloostri Ait liivlasi, nende kultuuri ja keelt tutvustav koosviibimine. Ürituse tegi eriliseks, et kohal viibis kolmandikosa liivi rahvast – kümmekonnast liivi keelt kõnelevast liivlasest oli tulnud esinema tervelt kolm. Lisaks riiki omavatele eestlastele ja soomlastele olid esindatud ka rahvusvähemused: rannarootslased ja marid. Oli tegemist igati huvitava sündmusega, kus võis "käega katsuda" ka peaaegu kadunud rahvuskildude väheseid elusolijaid.
Alustuseks näidati kolme erineva režiimi ajal tehtud filmi liivlaste eluolust. Esimest neist, 1940. aastal eesti filmimeeste poolt tehtut, näidati laiemale publikule esmakordselt, sest see oli aastakümneid seisnud muuseumis luku taga. Siin sai kuulda liivlaste raskustest lätlaste võimu all, mis sundis Eestit ja Soomet abistama tol ajal veel reaalselt eksisteerivat rahvast. Enne II maailmasõda avati eestlaste, soomlaste ja ungarlaste toetusel valminud Liivi rahvamaja, mille eluiga tol ajal jäi aga väga lühikeseks.
Teine film oli valminud sügaval veneajal, mil liivi rahvus oli sihipärase rahvuskultuuri lõhkumise tõttu sisuliselt hääbunud. Võimud ei lubanud neil tegelda liivlaste traditsioonilise (ja Liivi rannal ainuvõimaliku) elatusvahendi - kalapüügiga. See film näitas pildis ühe kultuurrahva hävingut teiste, tugevamate surve tõttu.
Viimane linateos oli hiljutiste murranguliste sündmuste järgne üllitis, millest nägime ühe rahva traagilise hääbumise lõpulejõudmist. Seal näidati neid eakaid kultuurihoidjaid, kes üritasid lätistunud liivlaste lastele keelt ja kombeid õpetada. See on ka õnnestunud - need kolm liivi noort, kes pärast filmide lõppu laulma hakkasid, olid just sellised nn noorliivlased, kes juba pooleldi lätlastena sai vanavanematelt teada, kes nad tegelikult on*.
Neid liivi noori võib pidada tõelisteks romantikuteks. Sest see, mis sundis neid ära õppima oma esivanemate keele, oli huvi oma juurte vastu. Praegu oskab liivi keelt peale paarikümne liivlase veel teist samapalju keeleteadlasi. Nii omab liivikeelne luuletamine - millega tegeleb üks neist kolmest noorest - tähtsust vaid seisukohast, et viimase pooleteise sajandi jooksul on liivlastel alati vähemalt üks kirjanik olnud. Tavaline lätlane ju liivi luulet kuulama või luulekogusid ostma ei hakka. Seega teeb liivikeelne luule rõõmu vaid nendele huvilistele, kelle jaoks liivlaste elu-olu on midagi väga huvitavat või romantilist.
Esitatud laulud ja luuletused pärinesid peamiselt liivi rahvavaramust. Kõige huvitavama mälestuse jättis liivikeelne "Kas tunned maad". Esmakordselt liivi keelt kuulnud inimesena julgen öelda, et ega liivi keel nii raske olegi – saab aru küll. Seepärast pole ime, et liivlasest luuletaja Valt õppis eesti keele siia õppima tulles selgeks vaid kahe kuuga. Valt õpib Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonnas liivi keelt. Tema sulest on tulnud ka mitmeid liivi-teemalisi kirjutisi. Valti õde õpib samuti Tartu Ülikoolis ning kolmas noorliivlane Julgi on tudeng Viljandi Kultuurikolledžis. Julgi esines muuseas möödunud aastal Riias koos Mari Boinega.
Mina, kes ma enda arvates ennegi soome-ugri asjadest piisavalt teadlik olin, sain sel meeldival ja huvitaval koosviibimisel mitmeid uusi teadmisi. Mulle isiklikult valmistas kõige suuremat rõõmu, et ma koguni kahe liivlasega tuttavaks sain. See tõstis ka minu huvitatust neie sugulasrahvastest ning arvan, et hõimupäevade korraldamine on igati tervitatav. See mitte ainult ei teadvusta sugulasrahvaste olemasolu inimestele, vaid võib hõimuliikumisse uut verd ja noori ugri-mugri huvilisi juurde tuua.
Jörgen Siil
Prantsuse Lütseum