REISIKIRI UDMURDIMAALT
Vahemikus 10.-19. jaanuar reisisid Udmurdimaal kümme noort inimest. Mõned võtsid osa 13.-14. jaanuaril toimunud sümpoosionist "Voz^odõr - soome-ugri rahvaste talistepüha kombestik", teised sõitsid ekspeditsioonile, et lindistada udmurdi rahvalaule.
Iz^evskis võttis meid vastu udmurdi noorte kultuurilis-poliitiline organisatsioon " S^undõ", kes oli ka sümpoosioni korraldaja. Öömaja oli meile reserveeritud pealinnas, üritus ise toimus Kuzebajevo külas Lõuna-Udmurtias (algselt kavandatud Muvõri küla asemel). Tavapärases mõttes sümpoosioni see endast siiski ei kujutanud. Kuivõrd 13. jaanuaril oli vene õigeusu kalendri järgi vana-aastaõhtu, oli kogu üritus kavandatud öö läbi kestva peona laulu, tantsu ning traditsiooniliste udmurdi roogadega. Ettekanded olid ilmselt planeeritud õhtuks, aga kuna asi venis ning tehti palju pause, saime meie oma ettekanded pidada nii kahe-kolme paiku öösel. Sümpoosionist võttis osa suhteliselt vähe inimesi, umbes kümme. Ettekanded peeti udmurdi, komi ja mari talistepüha kombestikust. Meie poolt oli kolm ettekannet eesti jõuluaja kommetest ja meie reisiseltskonda kuulunud soomlanna Sirpa rääkis soome jõuluvanast.
Kogu üritus toimus kohaliku kooliõpetaja juures kodus, seetõttu oli lisaks ettenähtud programmile võimalik osa saada ka spontaansetest sündmustest. Nii tulid maskeeritud sandid, kes tantsisid ja laulsid ning kellele peremees porgandeid jagas. Tantsisime ka ise ja mängisime mänge. Kohal oli vanemaidki külaelanikke, kellelt saime lindistada mõned huvitavad vanemad laulud. Meil oli võimalus näha samas külas tehtud filmi ohvritalitusest. Külastasime udmurdi kunstnikku Belõhhi tema ateljees ning 14. jaanuaril osalesime Iþevskis udmurdi uusaastapeol, kus meiegi laulude ja pillilugudega esinesime. Kogu üritust finantseerinud Udmurdi valitsuse juures asuv rahvusasjade komitee korraldas kõigile sümpoosionil osalenutele vastuvõtu.
Tänu meiega kaasas olnud Viljandi Kultuurikolledz^is õppivale udmurditar Irinale avanes meil suurepärane võimalus jääda peale sümpoosioni lõppu veel mõneks päevaks Udmurdimaale. Kui meie sealviibimine oleks piirdunud vaid organiseeritud üritustega, ei oleks pikk sõit end võibolla ära tasunud, sest nägime põhiliselt pealinna ning sümpoosioni õhkkond oli tunduvalt vähem avatud, kui oleks võinud arvata.
Käisime veel kahes külas, millest esimene oli Kurekgurt (s.t Kanaküla). Sealsed inimesed võtsid osa sügisel Eestis toimunud hõimupäevadest, ning huvitav kokkusattumus - Eestis külastasid nad samuti Kanaküla. Meie üllatuseks teadis meid vastu võtnud Oleg palju eestikeelseid sõnu, tema lemmikväljend oli "jah, noh, jah". Kohalik pillimees, kes on väga andekas inimene, mängis mitut eesti lugu, need olevat talle Eestis olles meelde jäänud. Kohale jõudes tabas meid veelgi üllatusi, nimelt oodati koolis meie esinemist. Rahvast oli kogunenud päris palju; Andrus mängis pilli, teised laulsid. Meile esinesid lapsed, kes tantsisid aleksandri valssi - Oleg oli neile tantsu selgeks õpetanud. Üldse oli nende inimeste tantsu- ja laululembus imetlusväärne. Uusaasta hommikul riietuvad mehed naiste riietesse ning lähevad hobuste ja saanidega külavahele sõitma. Meil õnnestus sellest sõidust osa võtta.
Viimasel päeval sõitsime jälle Lõuna-Udmurdimaale, päris Tatari piiri äärde, külla, kus elab Irina vanaema. See oli esimene küla, kuhu me ei sattunud ööpimeduse varjus, vaid päikeselisel talvepäeval. Tänu sellele saime ringi käia ja vaadata, milline näeb välja üks udmurdi küla. Esinesime koolis, rääkisime natuke endist ja Eestist ning kooliõpilased näitasid mõningaid udmurdi tantse ja mänge. Käisime ka lasteaias. Irina vanaema juures pakutud udmurdi toidud olid kõige maitsvamad, mis me saanud olime ning kõigi jaoks kujunes elamuseks udmurdi saun. Kuivõrd meepuuduse üle sealkandis kurta ei saa, siis määriti ennast enne higistamist üleni meega kokku ning see mõjus tõesti hästi. Oli ka võimalus laule ja lugusid lindistada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sõit läks igati korda. Enamus meist käis Udmurdimaal esimest korda ja nüüd tekkis ebamäärase ettekujutuse asemele konkreetne suhe selle kohaga.
Kersti Kõrgvee