"KULTUURIDESSANT" UNGARISSE
Nüüd, kui ungarlased pühitsevad maahõive 1100. aastapäeva, on kohane meenutada suurimat eestlaste ühisreisu Ungarisse osavõtuks 3. Soome-Ugri Kultuurikongressist 1928. aasta juunis.
Eelnenud soome-ugri kongressid olid eelkõige haridusalased. See väljendus ka nende nimetuses. Esimest, 1921. aastal Helsingis toimunut nimetati Soome-Ugri Koolikongressiks, teist, 1924. aastal Tallinnas toimunut Soome-Ugri Hariduskongressiks. Viimasest võttis osa 50 ungarlast.
Hoopis laiahaardelisemat Budapesti kongressi oodati Eestis suure huviga. Kontaktid Ungariga olid sinnamaani harvad, Ungarit tunti laiemas seltskonnas rohkem kuulu järgi. Soov näha Ungarit oma silmaga, osaleda rikkaliku programmiga kongressil, luua isiklikke kontakte tõi kokku nii palju inimesi, et sõiduks tuli rentida terve rong. Kongressile registreerus 430 inimest, nendele lisandusid perekonnaliikmed ja muidu lõbureisijad, kasutamaks sõiduks odavat võimalust. Ungari eelnevaks tutvustamiseks anti välja ajakirja "Eesti Hõim" erinumber.
Vaatamata viperustele harjumatult pikal rongisõidul ei tulnud sõitjatel edasises pettuda. Kongressi päevad olid Ungaris üleriiklikeks pidupäevadeks. Kongressi kava oli suurejooneline, haarates pidulikku avamist Ungari Teaduste Akadeemia hoones, avajumalateenistust, üldkoosolekuid ja tööd sektsioonides, seminare rahvakultuuri alal, kontserte, näitusi, ekskursioone Budapestis ja mööda Ungarit, lõppistungit Ungari Muusikaakadeemias. Ettekanded jaotusid nelja sektsiooni: kultuuri ja teaduse, pedagoogika, majanduse, kirjanduse ja kunsti sektsiooni. Nendes käsitleti hõimurahvaste haridus- ja kultuurielu, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda, teaduslikke saavutusi, hõimusidemete tihendamist. Kongressi organiseerimiskomiteed juhtisid väljapaistvad ungari kultuuri- ja ühiskonnategelased eesotsas endise peaministri krahv Telekiga.
Eesti poolt esinesid ettekannetega meie parimad jõud: J.Aavik, N.Kann. H.Kompus, H.Kruus, O.Loorits, O.Maddison, K.Maurtiz, A.Paldrok, L.Puusepp, P.Põld, J.Uluots jt.
Eestlased olid võlutud südamlikust vastuvõtust piirijaamas, rohketest soojadest vastuvõttudest ja kohtumistest kuni pisaratega ärasaatmiseni Budapesti raudteejaamas. Selles mängis oma osa esialgu veel harjumatu, kuid ajapikku kaasahaarav ungarlaste temperament. Ungari pool kattis ka suurema osa hõimurahvaste esindajate kohapealsetest kuludest.
Kongressi loeti igati kordaläinuks ja järgnevatele kongressidele latti kõrgele seadvaks. Rahul ei oldud vaid osavõtuga teaduslikest ettekannetest. Eks seda mõjutas nii enamike ettekannete erialaline kitsus kui ka samaaegselt toimunud atraktiivsemad üritused ja lõunamaiselt soojad ilmad. Erilist väärtust omistati tekkinud rohkearvulistele isiklikele kontaktidele kui edasise koostöö alusele. Tõepoolest, Budapesti kongress andis Ungari ja Eesti vahelistele suhetele uue olulise impulsi. Võib koguni ütelda, et 3. Soome-Ugri Kultuurikongressiga avastasid eestlased endale Ungari nagu ka ungarlased Eesti hoopis laiemas tähenduses kui varem.
Ungari riik tänas väärikalt hõimumaade delegatisoonide juhte. Kongressi Eesti toimkonna esimeest Aleksander Veidermat autasustati Ungari I järgu Teeneteristiga.
Järgmised soome-ugri kultuurikongressid toimusid 1931. aastal Helsingis ja 1936. aastal Tallinnas. 1940. aastaks jälle Budapesti kavandatud kongress jäi sõjaolude tõttu pidamata.
A.Veiderma mälestuste ja koguteose Fenno-Ugrica III (Budapest, 1931) järgi
Mihkel Veiderma