Kirjanike kongress Hantõ-Mansiiskis Septembris toimus hantide ja manside keskuses järjekordne suurkokkutulek – VIII soome-ugri rahvaste kirjanike kongress, korraldajaiks seekord meie Siberis elavad hõimud. Nagu ikka, oli osavõtjaid saja ringis koos kohalike kirjanike ja kirjandusteadlastega. Korraldajatepoolne keskne tegelane oli Jeremei Aipin, kelle saadikuruumid olid ka kongressi staabiks. Nagu ikka meie kongressidel, oli abiks hulgaliselt vabatahtlikke, kellel lasus nii olme kui ka sisulise töö korraldamine. Kongressi seekordne põhiteema oli eepos ja folkloor, ettekanded olid enamasti sisulised ja huvitavad. Rahvaluule süvendatud käsitlemine sobis selle korralduskohaga hästi, kuivõrd hantide ja manside kirjandus on veel väga tugevasti seotud oma traditsioonilise suulise sõnakunstiga. Suurim delegatsioon oli seekord Ungarist, üle 20 inimese – ilmselt Siber ja ugrilased kui neile lähimad hõimud tõmbasid. Ka Soome delegatsioon oli seekord arvukam, kuna seltskond noori – erinevalt enamikust väljavalituist, kes lendasid kohale mugavalt lennukis – tuli pooleldi omal käel, läbides mitmepäevase rongireisi platskaart-vagunis ja nautides vene rongi-eksootikat. Külalisi ning ettekannetega esinejaid oli ka Ameerikast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Slovakkiast. Eesti delegatsioon koosnes seekord vaid viiest liikmest. Algselt oli sõitatahtjaid üheksa, aga kuna Kultuurkapital ei eraldanud vastavas kvartalis sõiduraha – mis oli pretsedenditu, kui arvestada kõiki eelmisi väljasõite kongressidele ning selle kokkutuleku olulisust – siis ligi pooled loobusid, sest oma raha kaugeks sõiduks ei jätkunud ning polnud ka kindlat lootust tagantjärele kompensatsiooni saada. Järgmises kvartalis siiski raha anti, meie aga olime valinud odavama ja ebamugavama reisivariandi ning mitu sisulist rahvaluulealast ettekannet jäi eestlaste poolt üldse ära. Minul kui assotsiatsiooni presidendil tuli nagu ikka kongressi juhatada, kuid ürituse teisel päeval jäi aega ka sõnavõtuks udmurdi ja mari eepostest vastavas sektsioonis. Valentin Kuik juhtis proosasektsiooni tööd ning tegi sellest plenaaristungil kokkuvõtte. Meie poolt esinesid ettekannetega Eva Toulouze põhjarahvaste proosakirjandusest ja selle seotusest suulise traditsiooniga, Kristiina Ehin võrdles Kalevipoja ning Kalevala naiskujusid (ettekande lõpul laulis ta oma võluva häälega eesti rahvalaulu) ning Hando Vallikivi (inglise keeles) kahekümnenda sajandi folkloorist peamiselt Tolkieni tehismütoloogia ainetel. Olin esimest korda selles Siberi linnas. Üllatav oli selle eksootiline, kuid siiski euroopalik ilme (vana koloniaalse Siberi säilmetega). Küllap on see praegu üks kaunimaid Venemaa kaasaegseid linnu, kus andekad arhitektid saavad naftarikkurite toel teostada oma huvitavaid projekte. Paremat rahastamist – võrreldes Kesk-Venemaa soome-ugri keskustes varem peetud kongressidega – oli tunda nii mõnestki seigast. Näiteks valmistati ette hõimurahvaste luule- ja proosakogumik nii raamatu kui ka CD-plaadina, kongressi materjalid olid rikkalikumas kujunduses jne. Traditsioonilist ekskursiooni seekord ei olnud, küll aga toimusid kohalike ülemate vastuvõtud – nagu ikka. Ka peeti hulk kirjanduslikke kohtumisi teadusasutustes, koolides, raamatukogudes, korraldati teleesinemisi. Meie kongress tundus olevat mingil määral kohalik menusündmus – ehk küll mitte nii populaarne kui eelseisev laskesuusatamise maailmameistrivõistlus, milleks juba hoolega valmistuti. Igatahes tähtsustas see sealses vene ja naftatööstuse keskkonnas kohalikke põlisrahvaid, kelle protsent nendes linnades on ju paraku üsna väike. Kongressi aegu mitmel korral koos istunud Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni juhatus arutas peale toimuva ka eelseisva töö korraldamist. Vastavalt eelnevaile läbirääkimistele kohalike rahastajate ja võimalike korraldajatega otsustati pidada järgmine, IX kongress kahe aasta pärast Petroskois, teemaks “kirjanik ja lugeja”, mis sisuliselt käsitleks kirjanduse propagandat ja jõudmist lugejani, kuna meie idapoolsete hõimude juures – eriti laia diasporaa puhul – on probleemiks, et omakeelne kirjandus oleks kättesaadav ja piisavalt atraktiivne, et kakskeelne lugeja ei eelistaks harjumuspärast venekeelset kirjandust ega soodustaks sellega oma keele mandumist köögikeele tasemele. VIII kongress võttis vastu ka lõppdokumendi, mille ühes sättes pani Assotsiatsiooni üldkogu ette esitada handi kirjanik Jeremei Aipin Nobeli auhinna kandidaadiks. See on meie Assotsiatsiooni esmakordne katse anda endast sel moel rahvusvahelisel tasemel teada (mis sest, et viimasel ajal on selle auväärseima auhinna saajate valik sageli tekitanud hämmingut). Arvo Valton