Reisikiri Koos Tsibihärblastega Udmurdimaale ja tagasi Üks tore reis on jällegi seljataha jäänud, millest nii mõndagi on pajatada: teele Udmurdimaale “Jur-jar” festivalile (jur-jar tähendab tõlkes kõiksugu müra) asuti 7. juuli varastel hommikutundidel peale Obinitsa seltsimaja õuel peetud seto jaanipäeva. Oli ilus ärasaatmise pidu koos heade sõprade Lõkõrite, Ilvese ja Pulga Jaaniga. Suur ja lai Venemaa võttis meid vastu “kuumaastikuga”. Võib julgelt öelda, et kohati oli aukude keskel raskusi tee leidmisega. Heaks näiteks oleks siinkohal see, et kohati liiguti teo-tempos - sadat kilomeetrit läbiti kolm tundi. Pidev vibreerimine viis mõneks ajaks rivist välja bussi elektrisüsteemi ning konditsioneeri. Õnneks polnud kogu tee nagu hiirte juust, ning vahepeal sai liikuda ka talutavamas tempos. Head teed on Moskva ümber, Tatarimaal ning Udmurdimaal. Bussisõit oli kohati paras piin. Katsumuse positiivne külg oli see, et bussis veedetud aeg sai kasulikult lauluprooviga sisustatud. Kaasa oli võetud filme ja multikaid, mida laulmise vahele vaadata sai. Eriti tõstsid bussis tuju pillimehed, kes võisid väsimatult tundide kaupa lõõtsa mängida ja kohati tundus, et nende repertuaar ei lõpegi. Aeg-ajalt lasti meid ka Venemaa metsaaluseid uurima või siis bensiinijaama vene keelt praktiseerima. Esimesse sihtpunkti Izhevskisse (udmurdipäraselt Izhkarisse või ka Zavodi) jõudsime peale 48-tunnist bussisõitu 9. juuli hommikul. Izhevskis majutati meid linnaäärse ehitajate sanatooriumi kuuendale korrusele. Asjad jäeti ööbimispaika ja mindi linna uudistama. Külastasime põllumajandusnäitust Izhevski hipodroomil. Võib julgelt väita, et üldiseks lemmikuks said pikakarvalised pruunid sead ja lehm nimega Dünaamika. Ilm aga juhtus olema kohutavalt palav, ja seepärast tegime ruttu minekut. Arvan, et ka hirmpaksu villaga lambad oleksid meiega koos tahtnud jalga lasta, kui vaid oleksid saanud. Vaesed loomad: nad nägid välja, nagu oleks neid viimati pügatud nii kole ammu, et keegi seda enam ei mäletagi. Hingeldavad villakuhilad. Festivali avamine toimus Izhevski kunstimuuseumis. Viimase kohta võiks öelda, et see oli tõeline performance. Kõik sai alguse festivali peakorraldaja Juri Kutširani šamaanilikust etlemisest, mille käigus viidi läbi rituaalid, mis pidid tagama festivali kordamineku. Tõeline šokk oli see, et keset püha toimingut sadas sisse kolm noormeest, kes nägid välja nagu ansambli Caater liikmed. Kolm tüüpi viisid porgandite abil demonstratiivselt läbi homoseksuaalse suguakti, misjärel sissetungijad said Kutširani poolt minema aetud. Iva oli selles, et festivali peamõte oli vana ja uue ühitamine ja selle seiga abil justkui öeldi ei massikultuurile. Uuele ajale ulatati küll terekäsi aga seda siiski teatud piirini. Edasi järgnesid eri rahvaste etteasted: marid, udmurdid, mordvalased, ersad, mokšad, setud, soomlased jt. Publik elas esinejaile kaasa - hea oli laulda publiku ümina ja plaksutamise saatel. Peale eheda vana laulu esitati palju ka õnnestunud ja omapärased rahvalaulutöötlusi. Siinkohal on heaks näiteks mordvalaste punt Toorama, kes oli oma loomingus kohati ühendanud vana muusikalise poole ooperihäälega. Tulemus kõlas vägagi julgelt ja uudselt. Festivali avapäeva kolmas sündmus oli moenäitus. Võib julgelt väita, et rõivaste loojad olid inspiratsiooni saanud nii vanast kui uuest ja need kaks omavahel sidunud. Tulemus oli väga kirev. Ühe osa neist rõivastest võiks paigutada etno-stiili alla ja teise osa jumal teab kuhu. Igatahes mitu kana oli pidanud suled loovutama selleks, et moeloojad saaksid oma vaimu rõivastesse valada. Peale ametliku osa lõppu vaadati näitust, kus võis leida eestlaste tehtud fotosid Udmurdimaast ja teiste maade kunstnike loomingut, kus oli kasutatud palju looduslähedasi värve ja esemeid. Enne kui lahkuti muuseumitarest, peeti maha üks korralik rahvaste ühinemisepidu. Tantsiti ja lauldi ning tunnetati koos, et tegu on tõesti sugulasrahvastega. Eri maade muusikud leidsid probleemideta ühise keele. Mordvalaste eestvedamisel viidi läbi ühine palve selle nimel, et festival igati korda läheks ning paluti ka ilusat ilma – ennekõike päikest. Päikest saadigi, ilus ilm saatis meid kogu festivali aja ning vahel oli ilm vaat et liigagi päikeseline. Temperatuuripügalad ronisid niisugustesse kõrgustesse, et kohati hakati päikese meelitamise asemel vihma ja jahedust soovima. Mordvalaste Tooramast veel niipalju, et sellest sai vaieldamatult eestlaste lemmik. Eks vast aidanud omajagu kaasa seegi, et kaks aastat tagasi oli Toorama (tol korral küll natukene teises koosseisus) viibinud Eestis ja teinud Viljandi folgi ja seto kuningriigi vahel Obinitsas seto seltsimajas oma nädalajagu aega parajaks. Selle ajaga oli neil mällu sööbinud nii mõnigi seto lauluviis, mida nüüd esitati. Õhtul õpetati ööbimispaigas üksteisele ka oma maade tantse kuni hiliste öötundideni. Õige palju avastati ühiseid jooni, seda nii laulus kui ka tantsus. 10. juuli hommikul pakiti asjad ja roniti bussi, mida sedapuhku sai jagada Mordva sõpradega. Sihtpunktiks oli Baterjakovo küla Lõuna-Udmurtias Alnaši rajoonis. Alnaš, kus Baiterjakovo küla asub, jääb Izhevskist umbes 180 km kaugusele. Külaelanike pärimuse järgi olid nad Arkski vürstiriigist pärit ning kõige iidsemast udmurtide hõimust. Külarahvas oli bussidele vastu tulnud, vastuvõtt oli väga südamlik ja lahke. Arvan, et see jääb elu lõpuni kõigile meelde, kes sellest osa said. Selleks, et külla pääseda, tuli läbida väravad. Siis pakuti söödavat ja joodavat, mehed said kumõskat ja naised kalja. Lauldes ja tantsides mindi läbi küla. Vahepeal tehti peatus, et süüa, juua ja udmurtide käsitööd imetleda. Üks huvitavamaid peatusi läbi küla minnes oli külalistele osaks saanud vihtlemine. Ühe tare ees olid maha istunud laulunaised ja mees, kes tegid vihtu ning laulsid selle töö juurde vastavat laulu. Peagi jagati ka külalistele vihad kätte ja siis läks udjamiseks. Vihtlemise eesmärk oli see, et teisi nüpeldades pidi saama oma viha lehtedest lagedaks. Külalistel see kahjuks ei õnnestunud, kuna värsket rohelist vihta on peaaegu võimatu lehtedest puhtaks vihelda. Sellele vaatamata tekkis aga siiski kaks “luuda”. Nipp seisnes selles, et kavalad udmurdi mehed kasutasid vanu kuivanud vihtu. Rongkäik lõppes kohaliku kooli sööklas, kus pakuti rahvustoite ning seletati ka lahkelt juurde, millega tegu ja kunas mida ja mispuhul süüakse. Vaatasime kohaliku kooli õpilaste näidendit. Hiljem toimus jõe ääres simman, mida täiendasid Toorama ja Tsibihärbläste esinemised. Kohale olid tulnud ka Tatarimaa udmurdid. Soomlased ei saanud kuidagi edvistamata jätta ja lugesid ette oma luuletusi. Hommikul mindi udmurdi kooliõpetajale külla, kus meid kostitati mee, tatra, tee ja hansaga. Edasi suundusime ühe teise õpetaja tarre, kus samuti pandi rahvas jooma ja tantsima. Peale neid külaskäike tuli ametlik hommikusöök koolimaja sööklas, mis jäi aga setode poolt praktiliselt puutumata, kuna külas oli juba tubli pruukost kõhtu pargitud. Edasine päevakava nägi ette Alaši linna külastamist koos tänavaesinemistega ja käiku esimese udmurdi kirjaniku Alina kodumuuseumi. Pärast lõunat mindi Kama äärde pidutsema. Sedapuhku nägime tõelist Kama jõge, mille laius on kohati 15-20 km. Ei mingit jõe tunnet. Rahvas läks kohe ujuma. Kui suplemisega ühele poole saadi, siis korjati rannast kive. Ülejäänud seltskonnale jäi suhteliselt arusaamatuks, miks setod kive korjavad. Sai siis seletatud, et meil siin ei ole nii kauneid värvilisi (siniseid, rohelisi, pruune) ja triibulisi kive. Õhtul oli jällegi lõkke juures viimane simmanilaadne pidu ning Tsibihärbläste ja Toorama sõprus oli jõudnud staadiumi, kus hommikul lahkumine osutus tõeliselt kurvaks. Hüvastijätt meie bussi juures kestis 2,5 tundi. Oleks tahtnud veel koos lustida. Üheskoos lepiti kokku, et peagi tulevad nemad Setomaale või lähevad setod ise neile külla Mordvasse. 12. juuli varahommikul hakati Eesti poole liikuma, ees oli pikk ja väsitav mitmepäevane elamine bussis. Kaasa võeti ka üks prantslane, soomlane ja udmurt. Kahjuks ei saanud nad aga meiega koos Eestisse kulgeda, kuna bussipaberid olid vormistatud nii, et võõraid peale ei tohtinud võtta, ja seega pidid nad Moskvas meist lahkuma ning Venemaa avarustes omal käel edasi liikuma. Tänu kolmele külalisreisijale sattusime kohalike mundrimeestega pahuksisse, buss peeti kinni ning arestiti. Olgu siinkohal ära mainitud seegi, et meie buss pakkus ligi kümnel korral miilitsale erilist huvi. Lihtsalt peeti kinni ja päriti, et kes olete, kust tulete ja kuhu suundute. Lõpuks muutus see juba päris tüütuks. Peale paari päeva bussis loksumist jõuti Vene-Eesti piirile. Siingi ei saadud läbi sekeldusteta ja meid peeti piiril kinni mitu head tundi. Kinnipidamise põhjuseks oli see, et buss oli n-ö arestitud, aga arvutist olid selle kohta käivad andmed kadunud ja kogu papre-majandus tuli ühe bussijuhi jutu järgi uuesti korraldada – õnneks lahenes asi siiski meie kasuks. Omajagu peavalu valmistasid ka kaks kannelt, mis nägid välja piisavalt iidsed ja salapärased (üks pill oli kaetud ruunidega). Tolliametnikud arvasid, et pillid on hiidvanad ja väärtuslikud, vaatamata sellele, et muusikariistad olid valmistatud 2003 aastal Obinitsas toimunud pillilaagris. Kandled olid jäänud deklareerimata, kuna selleks ei nähtud mingit tarvidust olevat, s.t. pillid olid nooremad kui 50 aastat ja ka nende hind ei ületanud 15000 krooni. Tolliametnikud ragistasid ajusid, nii et kõrvust suitsu tuli. Natuke puistati ka bussi, aga kuna midagi keelatut ei leitud, siis lasti meid lõpuks tulema. Olles saanud üle Eesti piiri, oli kõigil kergem olla. Jõudes tagasi Obinitsa seltsimajja, ootas reisiselle mõnus eine ja siis tuli jällegi jätta hüvasti kaasas olnud Tartu ja Viljandi rahvaga. Lõpetuseks võiks öelda, et oli tore ja igati õpetlik reis. Udmurtias olnud setod ja eestlased said vahetult osa tõeliselt ehedast kultuurist. Tahaks tagasi Udmurdimaale… Merlin Lõiv