Liliann Grünvald
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama päevast, mil sain teada, et lähen aastaks Saranskisse. Ja olgu siinkohal ka kohe öeldud, et päris alguses polnud mul üldse plaaniski sealmail eesti keelt õpetada. Pidin minema tööle hoopis Mordva pealinna kahte pisukesse luterlikku kogudusse ning ülikooliga kavatsesin end siduda üksnes tudengi rollis. Ometi tuli algsetesse plaanidesse muudatusi, õigemini lisandusi, sest ega kogudusetöö ja õppimine Saranski ülikoolis mu plaanidest kuhugi ei kadunud.
Kuna minu jalg polnud varem Kesk-Venemaale saanud, üritasin luua endale mingitki pildikest eesootavast olust. Ja Tõnu Seilenthal oli üks neist, kelle poole oma küsimustega pöördusin. Lisaks vastustele sain temalt aga midagi enamat, küsimuse-ettepaneku Saranskis ka eesti keele õpetamisega tegeleda. Polnud põhjust keelduda, kuna õpetamiskoormus ei paistnud väga suur olevat ja pakkus samas võimalust tutvuda õppiva ersa ja mokða noorsooga.
Leppinud dekaaniga kokku, et pean kaks loengut nädalas, asusingi asja kallale. Esimest korda mööda filoloogiateaduskonna maja erineva kõrgusega trepiastmeid pidi üles rühkides tundsin end ettearvamatult kõhedalt. Ühelt poolt oli see tingitud ettevalmistamatusest selles mõttes, et ma polnud varem eesti keelt läbi vene keele prisma vaadanud ega läbi selle keele õpetanud. Teisalt tekitas kõhedust mind esimestel Saranskis oldud nädalatel haaranud n.ö targa koera tunne, st et sain aru küll, mida mulle öeldi, kuid enda arusaadavaks tegemine oli väga vaevarikas. Üsna pea aga taastus mu aktiivne keeleoskus ja varsti hakkasin keeletundides rakendama ka saadud ersa keele alaseid teadmisi.
Minu õpetamisindu vaigistas pisut see, kui mõistsin, et ega mu tudengid nii väga eesti keelest huvitatud olegi. Samas sundis see rohkem pingutama, et õppimist neile huvitavamaks teha. Sealse õppesüsteemi juures oli ka valikkursus neile kohustuslik. Tõsi, neil oli valida, kas õppida eesti, soome või ungari keelt. Aga ega ma teagi, mis põhjusel minu tudengid just eesti keele valisid.
Algul tundus kella kaheksane loenguaeg mulle liiga varasena. Arvasin, et ka tudengite jaoks. Ent neile ei valmistanud nende enda sõnul varane loenguaeg mingeid raskusi ning ma ei saanudki neid nõusse tunde hilisemale kellaajale lükkama. Tegelikkus kujunes siiski selliseks, et nii mõnelgi hommikul tuli loeng ära jätta, sest kohal oli ainult üks üliõpilane, ning et nad minu tähelepanekute põhjal omavahel infot ei vahetanud ja konspekte vist ka mitte, siis polnudki mõtet selle ainsaga tegeleda, pealegi kui tal asjugi kaasas polnud. Oli ka hommikuid, kus ei tulnud mitte kedagi. Aga rohkem oli siiski selliseid, kus mul tuli Liliann Augustovnana tahvli ees seista ja eesti keelt kribada.
Mulle oli üllatuseks, et kui ma selge sõnaga ei palunud tunnis räägitut ja eriti tahvlile kirjutatut vihikusse kirjutada, siis ei tehtudki märkmeid. Õnneks oli mul enamasti meeles seda öelda. Vahel oli võimalus kateedri ainsat makki kasutada ja eestikeelset muusikat kuulata. Laulda neile meeldis.
Oli nende loengutega kuidas oli, aga kui arvestus kätte jõudis, olid lood üsnagi kurvad. Neile, kes olid korralikumalt kohal käinud ja jooksvad tööd ära teinud, ei valmistanud arvestustöö erilisi raskusi. Ja pean küll oma kogemusele toetudes ütlema, et siia hulka kuulusid kõik mu ersadest tudengid, kuid mokða rühmaga oli lugu palju kehvem. Tundidest oli enamik neist päris palju viilinud, ent elas vist lootuses, et kuidagi ikka oma linnukese kätte saab. Tuleb tunnistada, et olen ka ise oma stuudiumi ajal nii mõnigi kord n.ö välimälu kasutanud, aga mokðade spikerdamine oli küll nähtus omaette. Olin lausa jahmunud, kui häbitult nad seda tegid. Hakkasin juba arvama, et nii vist ongi kombeks, aga siis meenus ersade ausus, vähemalt vahele ei jäänud neist keegi ja isegi sellist kahtlust ei tekkinud. Oma kanguses üritasin aga tuuleveskitega võidelda, nii et mõnel tudengil tuli neli korda üritamas käia, enne kui arvestuse kätte sai.
Kaks semestrit Saranskis oli päris heaks kooliks (närviprooviks). Kevadel leppisime dekaan Mihhail Mosiniga kokku, et õpetan veel kaks semestrit eesti keelt. Ühtlasi leppisime kokku, et seekordne kursus on tõesti valikkursus, kas ainult filoloogidele või üleülikooliline. Eks näe, kuidas sellise kursuse korraldamine õnnestub ja kui palju huvitatuid on. Või kui päris valikkursuse korraldamine ei peaks õnnestuma, ehk antakse mulle vähemalt ugrimugri tudengid, kellel asja vastu rohkem huvi kui mu eelmistel tudengitel, tulevastel emakeele õpetajatel, ja kes ehk samme meeleldi ka Eesti poole seaksid. Õpetame, näeme.
Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 5 (25)
© SURI