FU9 korraldajad tegid kokkuvõtteid

Kirsti Ruul

7.-13. augustil Tartus aset leidnud fennougristide suursündmusest, Congressus Nonus Internationalis Fenno-Ugristarumist on tehtud esimesed kokkuvõtted. Õpetatud Eesti Seltsi 1176. ettekandekoosolekul "Kokkuvõtteid ja muljeid IX fennougristide kongressilt" võtsid sõna kongressi president Tõnu Seilenthal ning erialasektsioonide juhid Tiit-Rein Viitso (lingvistika), Mare Kõiva ja Art Leete (folkloristika ja etnoloogia), Sirje Olesk (kirjandusteadus), Heiki Valk (arheoloogia, antropoloogia ja geneetika).

Tõnu Seilenthali sõnul oli see kõige osavõtjaterohkem kongress seni Tartus ja tänavu Eestis toimunuist – osalejaid oli umbes 600. Kongressiks publitseeriti 1193 lk teaduslikke materjale, kokku neli köidet.

Kongressil peeti kümme plenaarettekannet, töö toimus neljas peasektsioonis: lingvistika, folkloristika ja etnoloogia, kirjandusteadus ning arheoloogia, antropoloogia ja geneetika. Kõige tihedamal päeval toimus töö rööbiti 17 eri ruumis. Kõige rohkem võeti osalingvistikasektsiooni tööst, kus peeti üle poolte sektsioonides peetud ettekannetest (207). Folkloristika ja etnoloogia sektsioonis peeti 94 ettekannet, kirjanduse sektsioonis 48 ning arheoloogia, antropoloogia ja geneetika sektsioonis 30 ettekannet – kokku 379 sektsiooniettekannet. Lisaks peeti kongressi ajal kümme sümpoosioni (neist kuus lingvistikasümpoosioni), kus esitati kokku 110 ettekannet ning üleval oli 12 posterettekannet. Kokku pidasid 24 maa teadlased kongressil 501 ettekannet.

Sisulist hinnangut ei saa kongressile anda enne ettekandekogumike ilmumist. Aasta jooksul peaks kaante vahele jõudma umbes kuus 400-leheküljelist köidet. Tartu Ülikool pole kongressile oma hinnangut veel andnud. Eesti Fennougristide Komitee leidis, et üritus läks korda.

Tõnu Seilenthal avaldab kongressi kordamineku eest tänu kongressi patroonile, president Lennart Merile, Moskvas asuvale Eesti saatkonnale eesotsas Tiit Matsulevitšiga abi eest Venemaalt saabunud osalejatele viisade andmisel. Tänusõnu pälvis ka Eesti piirivalve mõistva suhtumise ja abivalmiduse eest. Üldse näitasid kõik kongressiga seotud inimesed ja asutused Tõnu Seilenthali sõnul üles mõistvat suhtumist ja abivalmidust.

Tiit-Rein Viitso sõnul oli lingvistikasektsiooni oluline teemavaldkond uurali keelte varieerumine, genees ja kontaktid. Võrreldes varasemate kongressidega oli palju selgelt tüpoloogilise suunitlusega ettekandeid. Palju käsitleti ka ohustatud keelte seisundit, kuid võrreldes eelmise kongressiga uut informatsiooni polnud: see tähendab, et olukord pole paranenud. Räägiti ka suurte vähemuste kirjakeelest, näiteks meä kirjakeelest. Varasemast rohkem pöörati tähelepanu sellele, kuidas omandatakse teist keelt. Rohkem kui kunagi varem oli foneetikaalaseid ettekandeid: oli tunda, et areenile on jõudnud Tartu oma suhteliselt värske foneetikalaboriga. Uudne teema oli kohanimed, millele oli pühendatud terve sümpoosion, varem pole sellega nii põhjalikult tegeldud. Arusaadavalt pandi kongressil rõhku läänemeresoome ja eesti teemale, võrdlemisi vähe oli üld-soomeugriliselt huvitavaid ettekandeid.

Paraku osutusid ülikooli auditooriumid ikkagi liiga väikseks, kuna huvitavamatele ettekannetele oli suur tung: osa kuulajaid seisis ja osa jäi ka ukse taha.

Mare Kõiva avaldas kahetsust, et folkloori teema publikut ei tõmba. Teadlaste hulgas on toimunud põlvkondade vahetus: palju on uusi uurijaid. Ettekannete tase oli erinev, kuid põlvkonnavahetus tasakaalustas selle. Ettekannetes oli tänapäevauurimust vähe, palju aga traditsioonilist muinasjuttude ja muistendite uurimist. Mitmed uued suunad folkloristikas, nagu näiteks andmebaaside loomine ja kasutamine, olid vähe esindatud.

Viimase aja moeteemad on rahvuslik liikumine, etnilise identiteedi taasloomine, uuspaganlus. Huvitavalt seostati erinevaid teooriaid, tähelepanu vääris rahvaluule rakenduslik pool.

Kongress oli oluline selleski mõttes, et Venemaalt tulnutel tekkis omavahel sidemeid, näiteks erinevatest piirkondadest pärit udmurdid said kokku ja lõid kontakte.

Art Leete sõnul oli etnoloogiasektsioonis selge tendents, et vaimse kultuuriga seotud teemad domineerisid materiaalse maailmapildi üle.

Sirje Olesk oli kirjanduse sektsiooni ettekanded jaganud kolme paneeli: kirjanduse ajalugu, kirjanduse võimalused ja kirjanduskontaktid. Esinejatest umbes pooled olid Venemaalt, teise poole moodustasid eestlased ja soomlased.

Selle üle, kas kirjandusel peaks olema osa fennugristikakongressil, on juba aastaid vaieldud. Etnofuturistlikul kirjandusteadusel on selleks vist ainsana täielik õigustus. Etnofuturistlikud ideed on seni suutnud nakatada küll ainult udmurdi uurijaid.

Lahku olid löödud vene- ja muukeelsed esinejad, nende kahe leeri vahel paraku kontakte ei tekkinudki. Mõlemal pool oli aga elavaid diskussioone.

Heiki Valk leidis, et antropoloogia ja geneetika osa jäi väheütlevaks. Kuigi palju uusi fakte ei ilmnenud. Soome-ugri arheoloogiast on värskem teave see, et vanimad uued leiud dateeritakse paleoliitikumi (viimase jääaja eelne aeg): sel ajal on elatud Soomes graniitkoobastes, sama aja leide on ka Komis. Ümber on dateeritud ka Eesti kiviaja kronoloogia.

Congressus Decimus Internationalis Fenno-Ugristarum toimub 2005. a Marimaal Joškar-Olas. Kongressi president on Mari Riikliku Ülikooli professor Juri Anduganov.

Fenno-Ugria Infoleht, 2000, nr 5 (25)

© SURI