Soomaa avastamine

Väga ähmaseid kuuldusi Soomaast olin ma siit-sealt kuulnud. Ma arvasin, et see pisutmüstiline koht asub kuskil Pärnumaal, kuid paraku on Pärnumaa ise juba niivõrd suur, et siin jagub ruumi paljudele põnevatele paikadele.

Kuid siis koitis selgusekiir. Ähmane küll aga asi seegi. Oli 1995. aasta juunikuu varahommik Tõstamaal ja päike kuldas minu koduaia puid ning põõsaid ja helkis vastu kastepiiskadelt. Maja seina külge kinnitatud puust kõlar oli häälestatud Vikeraadio lainele, kust parajasti tuli hommikusi uudiseid. Valmistusin päevasteks askeldusteks, kui äkki kostus raadiost sõnu, mis minu tähelepanu köitsid. Kahjuks taipasin ma niele tähelepanu pöörama hakata alles siis, kui enamik sõnumist oli juba ette loetud. Seal räägiti midagi Soomaa talgutest ja mingitest loodusesõpradest, kes pidavat seal midagi tegema hakkama. Uudise lõpuks loeti ette ka aadress, kus sündmused aset leiavad. Mul jäid meelde vaid märksõnad Tori vald ja Riisa küla. Kuid sellest oli küllalt. Tormasin töökotta ja kratsisin need märksõnad tisleripliitasiga esimesele ettejuhtuvale paberitükile. Järgmine buss Tõstamaalt Pärnusse väljus 10.30 ja selleks ajaks oli seljakott pakitud.

Torisse saamine polnud mingi kunsttükk, sest tegemist on täiesti arvestatava asulaga suure tee ääres, kuhu käib märksa rohkem busse, kui Tõstamaale. Soomaa kohta aru pärides valitses aga kohalike elanike seas teadmatus. Riisa küla teati küll aga sinna läks buss ainult kell kuus hommikul ja neli õhtul ning puhkepäevadel ei käinud üldse. Parajasti oligi just tegemist laupäevaga! Mõned inimesed polnud sellisest maast kuulnudki. Lõpuks juhatas keegi vähemalt õige ilmakaare ja ma hakkasin astuma. Juhuslik auto viis mind mitu kilomeetrit eesmärgile lähemale ning siis tuli taas talda anda.

Kummalise nimega külas Viinahaual märkasin veelgi kummalisemat silti: LAHTINE ÕLU. Lahtisest õlles pole ju miskit imelikku, ent kui seda müüakse kuskil soode ja metsade vahel, tundub see kaunis eksootilisena ja patt olnuks asja mitte lähemalt kaeda.

Siin elas Rein Talviku, kes pruulis koduõlut ja müüs seda inimestele nii lähedalt kui kaugelt. Kui tegin teatavaks oma soovi kesvamärjukest maitsa, kurtis vana, et jaanipäeva aegu oli kogu õlu ära joodud. Ainult üks neljakümneliitrine nõu oli veel järgi jäänud oma tarbeks. Läksime koos peremehega tema õllekeldrisse, mis oli aukartusäratava suurusega. Peremees lasi liitriss ekannu poolejagu kesvajooki ja ulatas mulle.

"Mis see maksma läheb ka?" küsisin ning läbematsuest ning jänust tõstsin kannu suule.

"Üks viiskümmend," vastas peremees.

Mul pidi lonks hingekurku minema.

"Üks viiskümmend? Krooni või?"

"Krooni jah, mida siis veel!"

Terve liiter teinuks kokku kolm krooni, mis tundus kuidagi liiga odav nii hea märkukse kohta. Kogu Tori rahvas imestas, et kuidas ta saab oma õlut nii odavalt müüa. See-eest oli Rein Talviku õlu siitkandi elanike seas väga tuntud ja hinnatud.

Istusime maha jõe kõrgele kaldapealsele, mis oli eeskujulikult haljastatud. All orus voolas kõigutamatu rahuga auväärne Navesti. Peremees kurtis, et ajad on kehvad. Tema enda möödunuaastane vili ikaldus ja nüüd peab Sakust linnast ostma ja õlle omahinda peab tõstma neljale kroonile liitrist. Meenutuseks olgu lisatud, et 1992. aastal esimese uue ajastu õllena turule paisatud Saku Pilsner maksis viis krooni, mis oli küllaltki kallis õlu. Kuid meil oli käimas 1995. aasta.

Talgulised Riisakülas

Soomaa Rahvuspark on üks neljast rahvuspargist, mis moodustatud 8. detsembril 1993 koos Vilsandi ja Karula rahvuspargiga ning hõlmab Viljandi ja Pärnu maakonna kuus valda. Kõige enam jääb Soomaa territooriumile Vastemõisa valla maid, üle poole.

Toona ja kohati veel tänapäevani erineb Soomaa tunduvalt meile juba harjumuspärastest rahvusparkidest, sest seal ei ole hästikorrastatud mõisakomplekse, teeäärseid kohvikuid, motelle ja muud tavaturistile vajalikku. Soomaa väärtuseks on tema puutumatu ja ürgne loodus.

1995. aastal oli rahvuspark sedavõrd uus nähtus, et seda ei olnud võimalik leida üheltki kaubanduvõrgus levitatavalt maakaardilt. Teadmiseks siis niipalju, et Soomaa paikneb Pärnu ja Viljandi vahelisel hõreda asustusega alal, hõlmates 370 ruutkilomeetrit Navesti, Halliste, Raudna ja Lemmjõe vesikonnas asuvaid soid, rabasid ja puisniite. Kevadiste suurvete aegu ja rohkete sadude puhul ka sügisel võib Soomaal näha ebatavalist loodupilti: Halliste jõe "vastuvoolu" suubumine Navestisse põhjustab hiiglaslikke üleujutusi, milledest ulatuslikem on leidnud aset 1931. aastal, mil üleujutus haaras enda alla 210 ruutkilomeetrit, seega pea kaks kolmandikku. Rahvuspargi territooriumil asub vaid kolm küla: Riisaküla, Tipu ja Sandra ning kogu hiiglaslikul sooalal elab ühtekokku vaid sadakond inimest.

Et veidigi Soomaad laiemalt tutvustada, sai Riisakülas teoks Soomaa talgu, kuhu kogunes umbes seitsekümmend inimest, neist kümmekond kohalikku elanikku. Talgu raames puhastati võsast Halliste jõe kaldaid ning õhtutundidel vaadati slaide Soomaa loodusest ning tutvustati rahvusparki lähemalt. Ürituse idee autoriks oli kohalik elanik ja turismitalunduse arendaja Aivar Ruukel, kes ühtlasi juhib külade, väikeasulate ja maaelu edendamise programmi "Kodukant" ökoturismiga tegelevat haru.

Kui ma Riisakülla jõudsin ja mulle juhatati talguliste laagriks olevat Ado-Jaani talu olid kokkutulijad just tööpõllult naasnud ja hakkasid valmistuma lõunasöögiks. Mõned talgulised vaatasid mind kui imelooma, ja imestasid, et kuidas ma küll nii nappide suuniste järgi, mida ma poole kõrvaga olin raadiost kuulnud, siia kohale oskasin tulla.

"Issand, küll peab ikka julgus olema," imestas üks neiu.

"Aga mis mul siin karta?" ei saanud ma aru. "Mul on seljakotis kõik mis eluks vajalik: madrats, magamiskott, maakaart, märkmik, nuga, tikud, katelokk ning fotoaparaat. Telki mul küll pole aga küll kuskilt ikka mõne vana kuuri või küüni leiab, kuhu kotile visata."

"Nojah, seda küll, aga ikkagi..." jäi neiu endale kindlaks, et minu näol on tegemist kangelasega.

Päeva teisel pooles ilm halvenes. Me sõitsime küll ühte jõekääru ja hakkasiem võsa raadama, kuid vihm katkestas meie tegevuse ja kogu laager naases Riisale. Kuid korraldajad olid ka sellisteks olukordadeks valmistunud. Viinahaua õllemeistrilt oli lunastatud ankur kesvajooki ning üks fotograaf näitas kauneid slaide Soomaa loodusest. Õhtu sujus ladusalt ning peagi oli kogu laager üks suur ja mõnus seltskond.

Aivar Ruukel kultiveerib ökoturismi

Talgu põhilise eesmärgi kohta ütles Aivar Ruukel, et kaasaja looduskaitses ei kaitsta loodust inimeste eest vaid kaitstakse ka neid inimesi, kes elavad kesk loodust. Rahvuspargi direktori Tõnu Küti sõnul mõistsid kohalikud elanikud seni vääriti rahvuspargi olemust. "Arvatakse isegi, et nüüd ei või metsast marju ka enam korjata. Nii see muidugi ei ole! Idee on siiski inimesi kaasa tuua, meelitada neid siia elama," ütles Tõnu Kütt. "Mulje jäi, et kohalikud elanikud said hirmust üle."

Ülimalt rahul oli toimunuga Ado-Jaani talu peremees Aadu Riis, kes oma tares talgulisi võõrustas. Ta tunnistas rahvuspargi direktorile, et oli hea meel näha nii palju külalisi, kes metsakülasse pisut elu tõid.

Metsade ja rabadega sina peal olevatate eestlaste jaoks ei näi Soomaal esmapilgul midagi erilist olevat. Kogu võlu peitub Soomaa puutumatuses ja tema ürgsuses, mille kohta on oma tunnustust jaganud sellised tuntud loodusmehed nagu Jaan Eilart ja Fred Jüssi. Viimasele kuulub hoopis huvitav mõttetera Soomaa kohta. Ta on seal kogenud mingit erilist head enesetunnet ja põhjuseks arvab olevat asjaolu, et Soomaal pole olnud Nõukogude võimu. Soomaa ürgmaastikul liikudes näib kohati, et siia pole jõudnud ka Eesti vabariigi võim.

Kuid mõndagi hoopis huvitavat võib siin leida ka eestlase meeleheaks. Soomaa erilised olud - igakevadised üleujutused on avaldanud mõju kohalike elanike eluolule ja -kommetele. Nii paiknevad kõik Soomaa talud jõgede kaldal ning näoga jõgede poole, sest veetee oli elu tuiksoon ja sageli ainus ühenduskanal naabritega. Igal talul on väike paadisild ja muidugi ka paat, ilma milleta Soomaal hakkama ei saa. Kui tavaline Eesti talumees võib uhkustada, et tema taluni viib allee, siis Soomaal pole haruldus, kus talu juurde pääseb ainult isiklikku rippsilda mööda. Mõnes talus kasutatakse tänini soome-ugri traditsioonilist ühepuupaati haabjat, mis alles hiljuti oli mitmes talus ainsaks liikumisvahendiks. Aivar tunnistas, et temalgi on kindel soov see vana tava elustada ning endalegi haabjas raiuda.

Kevadiste suurvete aegu ja rohkete sadude puhul ka sügisel võib Soomaal näha ebatavalist loodupilti: Halliste jõe "vastuvoolu" suubumine Navestisse põhjustab hiiglaslikke üleujutusi, milledest ulatuslikem leidis aset 1931. aastal. Üleujutus haaras enda alla 210 ruutkilomeetrit. Rahvuspargi territooriumil asub vaid kolm küla: Tipu, Sandra ja Riisaküla ning kogu hiiglaslikul sooalal elab ühtekokku vaid sadakond inimest.

Aivari kodutalu Saarisoo asub Tohera külas, rahvuspargi piirijõe Navesti jõe kaldal, kus lähimaks laiemalt tuntud asustatud punktiks on Tori. Maailma turism on sel aastakümnel jõudnud murdepunkti ning liigub üha enam säästva ehk keskkonnasõbralikuma turismi poole. Märksõna ökoturism, mida Aivar viljeleb, tähendab vastutustundlikku reisimist looduspiirkondades ja toetab looduskaitset ning kohalike elanike heaolu. Soomaal on tingimused säästvaks reisimiseks ülimalt sobivad. 1995. aastal oli kanuumatkamine Eestimaa oludes üpris ebatavaline tegevusala. Võimalusi veematkadeks pakuvad Pärnu jõgikonna laiad jõed küllaga. Elamusi võivad pakkuda ka varahommikused matkad soodesse ja puisniitudele, seda eriti Euroopa turistide jaoks, kes oma maal ürgloodust enam nautida ei saa. Soomaa erilised olud - igakevadised üleujutused on avaldanud mõju kohalike elanike eluolule ja -kommetele, mis vähegi umukamale matkajale kohe silma hakkab. Nii paiknevad kõik Soomaa talud jõgede kaldal ning näoga jõgede poole, sest veetee on olnud elu tuiksoon ja sageli ainus ühenduskanal naabritega. Igal talul on väike paadisild ja muidugi ka paat.

Räägitakse legendi 17. sajandi algusest, kui teid veel üldse ei olnud ja üleujutuste ajal, kui ei saanud inimesi maha matta, suitsutati surnud parsil ära ja kui olud paranesid, viidi Tori kalmistule. Mõned kohalikud arvavad, et see ei vasta tõele, aga saagadena on sellised teated põlvest põlve edasi kandunud.

Et saada oidu, mille poolest erineb kanuusõit tavalise paadiga sõudmisest, kõlbaks ära tuua ühe Soomaa talgulise arvamus: "Kanuusõit on igatahes etem! Vahe on umbes võrreldav tundega, mis tekib Zhaporozhetsi tagant Mercedese rooli istudes." Osaledes kanuuretkel, toetab turist Soomaa looduse ja kultuuripärandi säilitamist, sest ta tarbib kohalikke toiduaineid, kasutab kohalike elanike teejuhatust ja ulualust ning protsent igast turisti poolt kulutatud kroonist läheb Soomaa Rahvuspargi hüvanguks.

Hillar Kohv - kirjajünger Viinahaualt

Aegajalt sünnib kuhugi kõrvalisse maakohta mõni vaimuinimene, kes oma koduküla kuulsaks kirjutab: Tammsaare - Vargamäe, Luts - Palamuse, vennad Tuulikud - Abruka ja Smuul - Muhu saare. Kohas, kus Navesti jõgi suubub Pärnu jõkke (tegelikult on vastupidi, sest jõgede ühinemiskohas jätab Navesti igatahes palju suursugusema mulje) asub Jõesuu küla. Kohalikud elanikud räägivad, et siit ülesvoolu minnes elab jõe kaldal kolm kohalikku prominenti: turismitalunik Aivar Ruukel, õllemeister Rein Talviku, kes 1998. aasta kevadel paraku manalateele läks, ning üle Eesti tuntud kirjasaatja Hillar Kohv. Tema näopilti ja kodukoha aadressi sisaldavad eripäisega rubriigid ilmuvad igal nädalal ajalehtedes "Kuller" ja "Nelli Teataja". Ohtralt kirjatükke on ilmunud paljudes ajalehtedes. Poole aastaga oli ta valmis vorpinud 141 kirjatööd, seega praktiliselt iga päev midagi.

Lehelugejatele on ehk üllatuseks, et Eesti tuntuim kirjasaatja Hillar Kohv Tori vallast

Viinahaualt teenib oma agara kirjatööga väga vähe - lehed, peale mõne erandi, ei ole sugugi varmad tema üllitisi rahaliselt väärtustama. Suurem osa tema kirju läheb ühte ümbrikusse topituna teele teise tuntud tegija Maie Parriku aadressil, kes siis kirjad Tallinna lehetoimetustesse laiali jagab. Hillar Kohvi ei näi lehemeeste külm suhtumine sugugi heidutavat, ta on elurõõmus, jutukas ja naljalembene ning peab kirjutamist harrastuseks, mille eest ongi tegelikult patt mingit tasu nõuda. Maie Parrikuga seob Hillarit suur sõprus. Pärnu Vallikäärus juhatasid nad kahasse üht vabaõhushõud, mis vaatajate kurvastuseks läbi kukkus. Tegijad hilinesid, peaesineja jäi tulemata ja üldse jäi mulje, et korraldajad ei suhtunud ettevõtmisse kuigi tõsiselt, erinevalt Hillar Kohvist, kes juba paar tundi varem kohal oli, et etenduse asjus korraldajatega nõu pidada.

Hillar sündis 9. augustil 1966, õppis Tori ja Viira koolides, praegu elab Pärnumaal Navesti jõe ääres Viinahaua külas ning tegevusalaks on ühelehmapidamine. Tema saunikutalu Viinahaual näeb välja kui mineviku pärandus. 1998. aasta haabjalaagri aegu sattus Viinahauale puhtjuslikult terve "Sõnumilehe" meeskond ja nõnda me Hillarile külla sõitsimegi. Vett pidi loomulikult, nagu siinkandis heaks kombeks.

Tuppa astudes leidsime eest meeletu hunniku ajalehti, läbi kardinate sisse immitsev õhtuvalgus lõi tares sellise meeleolu, mille peale ei imestaks üldse, kui avastaks paberivirnast

äsja postkastist võetud papa Jannseni "Perno Postimehhe ehk Näddalilehhe" või Jakobsoni enda käe all kokku pandud "Sakala". Kahe juhtme küljes rippuv elektripirn oli küll ehk pisut vastuolus tuleohutusnõuetega ent see-eest lisas romantilis-ajaloolist hõngu.

"Oleks ma teadnud, et külalised tulevad, ma oleks võinud ju midagi varuda," vabandas Hillar hiliste sissetungijate ees. "Tavaliselt ei käi üldse mul keegi külas." Lehemehed

ikka astuvad vahel sisse ja esitavad tüütuid küsimusi, nagu meiegi.

Kirjatööd on Hillar Kohv teinud üle kümne aasta. Asi hakkas pihta rajoonilehega Pärnu Kommunist. Esimene lugu rääkis talvisest teest, mis Hillari tare eest läbi läheb. Tee oli nii hull, et seda mööda ei saanud sõita ei buss ega piimaauto: "Ühel kenal päeval, kui Pärnu

leht ei tahtnud lugusid avaldada, hakkasin kirjutama "Maalehele", "Postimehele", "Eesti Ekspressile" ja teistele väljaannetele. Siis hakkas asi ilmet võtma. Igas lehes on isemoodi värk aga "Kuller" meeldib mulle kõige rohkem."

Hillari esimesed lood olid ühiskonna- ja olukriitilised, sellele järgnesid arvamused ja oma valla uudised. Hiigelsuur ajalehevirn elutoas eeldab, et Hillar peaks Eesti eluga väga hästi kursis olema. Mida arvab kirjamees Kohv näiteks Eestit laastanud äikesetormidest ja Maapanga krahhist, kas maailma lõpp on lähedal?

"Eks maainimesel ole lõpp ette lähedal, linlasel pole vist häda midagi, vaatab Siim Kallase rõõmsa naeruga tehtud pilte, pangad raha täis ja igal pool elu kindlustatud. Mina pole mingi talupidaja vaid ühelehmapidaja aga naabrinaine ei saa kuidagi laenu võtta, kuigi praegu on selline aeg, et just oleks vaja - muidu jäävad põllutööd sinnapaika."

Hillar Kohvist jääb mulje, et ta on ka ise tänapeäva hoogsa majandusarengu ohver. Kas see, et Hillar ei tee mingit palgatööd on tinmgitud sellest, et ei ole tööd või pole tahtmist riigitööd teha?

"Ei ole tööd," vastas Hillar kindlalt. Ka kirjatöö ei tasu end kuidagi ära, sest lehed ei taha eriti maksta, peale "Kulleri", samas lugusid avaldavad heameelega. "Muidu seda ju ei tehtaks, kui poleks nõudlust," arvas Hillar, kuid lisab, et lõppkokkuvõttes on kirjutamine tema jaoks siiski vaid harrastus. Ta teab kindlalt paljusid inimesi, kes ostavad Nelli Teatajat just nimelt tema rubriigi pärast. "Maaleht" ja "Pärnu Postimees" pidavat ka natuke maksma. "Nelli Teataja" annab vastutasuks tasuta lehe tellimuse.

""Nelli Teataja" on selline leht, mille kohta rahvas ütleb, et mis leht see üldse on! Minu

rubriik, olgu ta nii lihtne kui ta ka on, aga ma teen ta lihtsaks."

Oma ajakirjanduslikud otsirännakud teeb Hillar jalgsi, hea kui mõni möödasõitja peale võtab. Ta tõrjub tagasi arvamuse, nagu tegeleks ta külajuttude refereerimisega: "Kui külajutul on ikka tõsi taga, ja see on huvitav, siis saab kirja pandud, iga asja eest peab ju vastutama."

Midagi halba pole Hillari vestete kohta siiani öelnud ei vallavalitsejad ega külarahvas: "Inimeste suhtumine on hea, sest kui vahel märgatakse, et pikka aega on mõnes lehes tekkinud auk, siis küsitakse kohe, et kas sa ei kirjutagi enam või."

"Pärnu Postimehe" arvamustoimetusega ei saa ma üldse läbi. Üks on Piirisild ja teine on Kalev Vilgats. Vilgats on kohe nii ebameeldiv kuju et, kui ma teda näeks.... Grete Naaber on üks parimaid.

Kui kriitilise pilguga vaadata mõningatele Hillari kodukandilugudele, siis esmapilgul tundub nii mõnigi asi tühja-tähjana aga päris kindlalt võib väita, et juba 20-30 aasta pärast on Tori kandi koduloolastel ääretult põnev tuhrata vanades lehtedes ja otsida sealt Viinahaua kirjasaataja kaastöid.

Eelpoolmainitud Aivar Ruukeli idee oligi selline, et kõik need lood tuleks välja lõigata ja köita ning teha neist mingi kogumik.

Küsisin, kas kirjamees tunnetab ka ise, et tänu temale on see jõetagune maakoht saanud tuntuks üle Eesti?

"Varem ma kirjutasin rubriikide peale: Hillar Kohv, Pärnumaalt, Jõesuust. Aga inimesed ütlesid, et miks sa nii kirjutad, ega sa Jõesuust pärit ole - nüüd kirjutangi: Viinahaua." 8. augustil, oma sünnipäeva eelõhtul, oli Hillaril kavas korraldada fännklubi kokkutuleku: "Olen saanud kirju inimestelt, kes loevad "Nelli Teatajat" ja "Kullerit", on igasuguseid arvamusi: ühed saadavad kohe sinnasamusele ja osad räägivad, et ostavad lehte ainult minu lugude pärast. Tavaliselt kui kedagi kiidad, siis tuleb see teistpidi kätte, see pole sugugi hea asi. "Elmari" raadiot sai üles kiidetud aga minu ema õnnesoovi nad ette ei lugenud."

Kas Hillaril pole tekkinud mõtet pühendada end rohkem kodukandi arendamisele näiteks hakata Soomaa Rahvuspargi pressiesindajaks?

"Võibolla, kui asja olemuse endale teadvustan. Minu seisukohalt kanuuga mööda jõge sõita, vaadata siit ja sealt - mis huvi see on! Aga näiteks suvel: lähen jõe äärde, viskan õnge vette, leotan ussikest, kuulan linnulaulu ja vot seda tasuks ehk kirjeldada. Preagu pole ma kanuumatkast veel midagi leidnud. Kord mulle meeldib inimeste seas, kord tahaks olla omaette. Siit kolkast tuleb ära minna varem või hiljem. See on võib-olla suvekoduks aga talvisel ajal pole siin midagi teha."

Kogu Hillari majapidamine, välja arvatud elektriline uksekell, on väga unikaalne. On ju igasuguseid restaureeritud talusid aga siin valdab uksest sisse astudes tunne nagu astuks sajandi ajas tagasi. Selle maja peaks võtma muinsuskaitse alla, tegime enda jaoks järelduse, või siis tuleks laiendada Soomaa rahvuspargi piiri veel paar kilomeetrit põhja poole, et ta haaraks oma kaitsva tiiva alla ka Viinahaua kirjajüngri, sest eks kaasaegsete rahvusparkide peaülesandeks olegi hoolitseda eelkõige nende inimeste eest, kes seal elavad.

Rahvuspark saab keskuse

Pikka aega asus Soomaa Rahvuspargi keskus Viljandis. 1998. aasta juunis pandi aga nurgakivi rahvuspargi keskuse peahoonele Kõrtsi-Tõramaal. Maja pidi valmima keskkonnaministeeriumi tellimusel.

"Ehitustööd on planeeritud kahes etapis, esimene etapp hõlmab kahekorruselise peahoone ehitust koos kõikide tehnovõrkudega," ütles ehituse peatöövõtja "Facio Ehituse" juhatuse esimees Toomas Tromp. "Teise etapina renoveeritakse rahvuspargi keskuses asuv elamu, kuhu tulevad külaliste majutamise kohad ja komandandi korter," lisas Viljandi firma "Heres Restauraator" juhataja Heiki Paju. Esimese etapi valmimistähtaeg on 1. august 1998. Peahoone ideekavandi ja projekti autorid on arhitektid Raul Kõllamaa ja Anne Arus.

Keskus asub Kõpu valla territooriumil. Soomaa rahvuspargi nurgakivipanekul osales hulganisti asjapulki alates keskkonnaminister Villu Reiljanist lõpetades Kõpu vallavanema Tõnu Kivilooga, rääkimata muudest ülemustest. Siinkohal mõningaid tähelepanekuid üritusel räägitust.

Soomaa Rahvuspargi direktor Tõnu Kütt: "Koha nimi on Kõrtsi-Tõramaa ja see asub Viljandi maakonnas Kõpu vallas Tipu külas. Koht jääb Pärnu ja Viljandi maakonna piirile. Mini Kõrtsi tuleneb sellest, et kunagi ammu kulgesid üle soode taliteed, mille ristumiskohtadesse jäid kõrtsid. Sellel kohal asus kunagi sulaselge kõrts. Praegu olemasolevad hooned on valminud kolmekümnendate keskpaiku. Keskuse ehituseks valiti siia koht, kuna viimase omaniku sugulased arvasid, et nad ise selle maaga midagi ei tee ja pakkusid selle välja Soomaa Rahvuspargile keskuse rajamiseks. 1997. aasta sai tehtud esialgne otsus, et see koht võiks sobida mitmel tingimusel. Esiteks asub Soomaad läbiva kahe tee ristumiskohas. Soomaa on küllaltki metsik kant, ja ega igale poole ligi ei pääse kuid see on üks soodsamaid kohti üldse, pealegi tuli siia elektriliin. Koha juurde kuulub ka 6,5 ha maad koos ümbitseva Tõramaa oja luhaga."

Keskkonnaminister Villu Reiljan: "Soomaa rahvuspargil oli seniajani raske oma ülesandeid täita, kuna polnud kuskil olla, erinevalt teistest rahvusparkidest, mis on endile juba peakorterid saanud. Soomaa vajab seda keskust ja võimaldab selle kandi elu edeneda, et eksponeerida Soomaa rahu ja looduslikku mitmekesisust."

Keskkonnaministeeriumi kantsler Rein Ratas: "Keskust on rahvuspargile vaja selleks, et oma ülesandeid efektiivselt täita. Taani abi Soomaa rahvuspargile hõlmab kaitsekorralduskava koostamise ja külastuskeskuse rajamise."

Soomaa Rahvuspargi spetsialist Kaja Allilender: "1997. aastal kuulutati Soomaa rahvuspark rahvusvahelise tähtsusega Ramsari märgalaks. Meil on tekkinud isegi raskusi kõigi Euroopa teadlaste juhatamisega, kes on kõik Soomaa metsikust loodusest vaimustuses. 1998. aastal on Eesti riik keskkonnaministeeriumiga eesotsas otsustanud välja valida UNESCO kaitsealad. Looduspärandina on välja valitud kaks objekti - Soomaa rahvuspark tervikobjektina ja Ontika pank. Kas ta maailmapärandi fondi ükskord ka jõuab, ei oska öelda aga esildis on tehtud."

Üritus algas ametlike kõnedega, mille käigus silinder müüri sisse tsementeeriti. Seejärel suundusid asjaomased telgi juurde, mille katuse alla oli serveeritud vinge laud, kus head-paremat lusikaga segada. laud oli küll võimas, kui minule jättis imeliku, et mitte öelda kadakasaksliku mulje. Kohaliku toodangu tarbimisest ja sellega siinse elu-olu toetamisest oli asi sama kaugel kui Tõramaa Brüsselist. Tõeline eurolaud tikuvõileibade, välismaa hapude veinide ja Saku õllega, samal ajal kui Soomaa Rahvuspargi piiride vahetus läheduses asub suurepärane Karksi õlle- ja veinitehas Karme. Ja muidugi oli patt unistadagi kuumast puljongist ja neist hõrgutavatest lihapirukatest, mida Ado-Jaani peretütar meile kord kanuumatkal vahepeatust tehes linikuga kaetud puukorvist pakkus.

Ontika ja Soomaa pürivad maailmapärandiks

17.novembril 1998 esitatiPariisis Eesti ja UNESCO vahelise memorandumi läbivaatamisel maailmapärandi nimekirja kandmiseks eestipoolsete kultuuri- ja loodusobjektide hulgas Ontika paerannik ja Soomaa rahvuspark. Nimetatud objektid on esimesed Eesti loodusväärtused, mis võidakse maailmapärandi nimekirja kanda.

Soomaa Rahvuspark on enim tuntud oma ulatuslike kevadiste üleujutuste poolest. Need on ainulaadsed kogu Põhja-Euroopas. Rahvuspargi spetsialist Kaja Allilender, kes päevast-päeva Soomaal tegutseb, leiab, et üleujutused on tõesti atraktiivsed, kuigi 24 000 hektaril laiuvad lodumetsad ja rabad on Euroopa mastaabis isegi erakordsemad.

“Meie ei oska neid nii hinnata ning rahvuspargi muud väärtused kipuvad üleujutuste varju jääma,” leiab Allilender. Künnapuu-, jalaka- ja sanglepalodud, mis mujal Euroopas juba ammu kuivendatud, on Soomaal säilinud ning pakuvad külastajale praegu kaunist värvikirevat vaatepilti.

1998. aastal võttis rahvuspark vastu üle 2000 inimese. Allilender arvab, et kui tänavu suvel poleks olnud kolm kuud kestnud üleujutust, oleks ka turiste rohkem olnud. Siiski märgib ta, et tasub tulla ka veel praegu, sest Soomaa rabad on kõige värviküllasemad just sügisel pärast öökülmi. “Suvel on rabad tavakodanikule natuke üksluised. Sügisel aga on mustikad, sinikad, villpead, kanarbikud ja puude lehed kõik erivärvilised”. Raba nautimiseks jalgu märjaks ei pea tegema, sest rabaga saab mitmes kohas tutvust teha mööda laudteed.

Koos Taani ekspertidega käivitati tänavu aprillis projekt Soomaa looduse mitmekesisuse säilitamiseks. See koosneb uuringutest, mis peavad loodusväärtustest ülevaate andma ning kavast rahvuspargi looduse kaitse korraldamiseks. Selle projekti käigus rajati mitmeid ehitisi külaliste tarbeks, muuseas ka ülalmainitud külastuskeskus. Tulemas on vaatlustornid, laudteed, märgistatud loodusrajad, infotahvlid- ja stendid ning matkahütid.

Tänavusuvistest välitöödest tehakse kokkuvõtted novembris ning järgmisel suvel uuringud jätkuvad. Allilenderi sõnul on botaanikud Soomaalt mitmeid Euroopa Punasesse Raamatusse kantud liike leidnud.

Tsiviliseeruv soo

Keskkonnaministeerium pidas 1998. aastat kokku võtval pressikonverentsil üheks saavutuseks Soomaa Rahvuspargi keskuse ehitamist Kõrtsi-Tõramaale, et äratada see mahajäetud ja metsik maanurk uuele elule ja kutsuda sinna inimesi tutvumaks puutumatu loodusega. Pressikonverents Naissaare looduspargi uhkes külastuskeskuses äratas mind mõtetele, mis esiteks mind ennastki imestama panid.

Nagu öeldud, sattusin esimest korda Soomaale 1995. aastal ja kuna see oli tollal alles väga noor ja täiesti tundmatu moodustis ilma ühegi suunava viidata, tuli mul tükk aega seigelda, kuni õige koha üles leidsin. Nüüd olen sellesse metsikusse ja hõreda asustusega maasse tõsiselt kiindunud, kirjutanud Soomaa teemadel kuus lugu, käinud seal neli korda matkamas, meelitanud endaga kaasa tosinajagu sõpru ning esitanud taotluse Soomaa Sõprade Seltsi liikmeks astumiseks. Kummaline on nüüd vist tõdeda, et Soomaale elu sisse puhumise katsete suhtes olen muutunud äärmiseks pessimistiks, sest mul on raske mõista, miks on siiski nii väga sinna nn. elu siirdada. Miks ei võikski olla Eestis selliseid paiku, mis on ja jäävadki nii metsikuks, et igaühel sinna asja ei ole?

Minister Villu Reiljan ei kahtle sellise keskuse vajalikkuses ja tema sõnul ei olegi see mõeldudki inimeste ligimeelitamiseks vaid loodud infopunktina. "Kui sinna tuleb väljamaa grupikene, siis ilma informatsioonita ei lähe ta kuskile, ta ei ole Tallinnas, kus kõik soome keelt oskavad, ta ei saa puid ega maid aru," väitis minister.

Sel juhul tekib vastuküsimus, et kui vaene välismaalane soos hakkama ei saa, siis on see tema isiklik mure ja parem ärgu toppigu oma nina sinna, kus on oht jänni jääda. Jäägu metsik loodus ja äraaarvamatud elamused tõelistele loodusesõpradele ja ränduritele, keda tihti heas mõttes hulludeks nimetatakse.

"Soomaa on metsik asi jah, aga iIma administreerimata ei tule midagi välja," ütles Reiljan. Siinkohal on ministril muidugi õigus, sest kui on loodud kaitseala, peab jätkuma ka jõudu ja vahendeid seda kaitseala ennast kaitsta, ent selleks piisaks paarist vahimajakesest. Ministeeriumi keskkonnapoliitika osakonna juhataja Allan Gromov oli arvamusel, et kui meil tuleks selleks, et laps üldse oleks nõus Soomaale minema talle kõigepealt MacDonalds sisse sööta, siis tuleb seda teha: "Elu on selline, aeg on selline. MacDonaldsi panemine Soomaa ääre peale ei ole kuritegu."

Kuritegu see kindlasti pole, aga kindlasti ka mingi eriline heategu. Küll võib aga üsna kindlalt väita, et sellist romantilist metsikust, mida võis Soomaalt leida neli aastat tagasi, seal varsti enam ei ole. Eesti üks ürgsemaid kohti muutub lõbustuskohaks, mis orienteeritud keskmise tarbija maitsele, kes suudab looduses liikuda vaid hamburger suus ja õllepudel näpus. Sellepärast ka minu pessimism Eestimaa viimaste metsikute maatükkide tsiviliseerimise suhtes.

Kantsler Rein Ratas ütles mõtteavaldust kommenteerides, et inimestel peab olema tegevusvabaduslik mitmekesisus oma huvide ja taotluste rahuldamise võimalusega. Eurokeskustega varustatud kaitsealad on kindlasti teretulnud tavatarbijale. Nõudlikuma ja sügavama loodushuviga inimesele jääb aga Eestimaal iga päevaga vähemaks neid paiku, kus saaks suhelda vaid looduse endaga. Kui ka viimased ürgkillukesed on tsiviliseeritud jääb üle otsida metsikuid looduselamusi näiteks Siberist. Umbes samuti nagu ületsiviliseeritud Euroopa kodanikud seda praegu meie metsadest üritavad leida.

Viies aastaeg koputab uksele!

1. aprillil 1999 teatas Aivar Ruukel, et Tipu külas Tammearu talus elava Linda Roostalu väitel pole 30 aasta jooksul, mil tema Tipus elanud, veetase nii kõrgele küündinud kui täna. Tammearu talu, kuhu ka suvel peamiselt rippsilda mööda käiakse, on üle kallaste tõusnud ning Halliste jõgi talu muust maailmast täiesti ära lõiganud.

"Käisime seal kanuuga," kirjutas Aivar. "Kanuuga mööda luhtasid ja metsi seigelda on aga kaunis raske, kuna jää pole veel sulanud. Ka jõgedelt on jää alles minemata, lahti on üksikud paarikilomeetrised lõigud. Siiski on homme-ülehomme esimesed seikluslembesed võtnud nõuks üleujutusalal kanuutada."

28. märtsil jõudis Soomaa südamesse Kuusekäärale Raudna jõe äärde linavästrik, kellele siinne rahvas on andnud nimeks jäälõhkuja. Sellele eelneva ööpäeva jooksul tõusis Tipu külas, Halliste jõe ääres vesi ligi pool meetrit ja jõudis samale tasemele, mis jaanuarikuise suurvee ajal. Kuusekäära peremees Indrek Hein teab, et linavästrik ei eksi.

"Västerikku vääri sääri, sie potkib kirsa suosta" kinnitab ka vanarahvas.

HARVET TOOTS

"Pühapäevaleht", "Heerold", "Lääne-Harju Ekspress", "Sõnumileht"

Soomaa - Pärnu - Keila - Tallinn, 1995 -1999