Eesti sõjapagulased Marimaal

ehk poole sajandi tagused mängukaaslased

Visuaalse antropoloogia kursuse arvestustöö

1997. aasta suvel rändasin mööda Venemaa ääretuid avarusi ja külastasin seejuures ka meie idapoolseid sugulasrahvaid. Panaike külas Lõuna-Marimaal Morki rajoonis kohtasin väikest kasvu energilist vanapapit Aleksandr Ivanovi, maripärase nimega Etšuk. Ta rääkis loo viimase sõja alul Panaikesse sattunud kahest eesti perekonnast, kes olid seal sõjapaguluses.

Tatjana ja Vassili Aleksejevi tares elas eesti poiss Edmund Lillepea koos vanaisaga, nagu väitis taat Etšuk. Mõningatel andmetel oli tegemist siiski tema isaga, kes tuli Marimaale koos oma naise ehk Edmundi emaga. Lillepea isa olnud sepp ja teinud küla esimese adra - enne seda võeti kartuleid puulabidaga. Etšuk ise oli tol ajal kümneaastane poisike ja seetõttu leidis eesti noormehest endale paraja mängukaaslase. Mõlemad poisid olid ühe aasta mehed, sündinud 1932. aastal.

Teine eesti perekond elas kohaliku kolhoosikeskuse ruumes. Pereema nime Etšuk enam ei mäletanud, kuid tütreid kutsusid nad tol ajal Zinaks, Lenaks ja Valjaks. Maridel on tänapäeval vaid venepärased nimed, mari nimesid panevad oma lastele vaid üksikud eriti rahvuslikult meelestatud vanemad. Ka teiste rahvaste nimesid tahetakse sealmaal venepäraseks väänata. Seetõttu ma arvasin algul, et ka Zina, Lena ja Valja võivad olla näiteks Siine, Lenni, Valli või midagi sarnast.

Etšuk mäletab seniajani ühte seika, kuidas Lenaks kutsutud tüdruk hüüdis läbi ukseva: "Valja, tule siia ruttu!" Kuna eesti tüdrukud olid tunduvalt vanemad, siis poistega nad eriti läbi ei käinud. Seda paremad kambajõmmid olid aga väikemehed Etšuk ja Edmund. Etšuk rääkis, kuidas nad olevat kord külatänaval kukepoksi mänginud. Vanaisa nägi seda läbi akna ja hüüdis: "Kurat!" ja põrutas rusikaga vastu akent. Eks siis Etšuk küsinud, et mida see sõna tähendab ja Edmund seletas, et kurat on mari keeli keremet.

Sõja ajal koos maridega elades ja töötades õppisid eestlased ära mari keele. Nad tegid kolhoosis põllutöid ja olid kohalike sõnul tublid töölised. Naabruses asuvas Bolšoi Kozlajali külas elas samuti eesti sõjapagulasi. Eestlased lahkusid Panaikest pärast sõja lõppu.

Selles majas, kus sõja ajal leidis peavarju Lillepea pere elab praegu Tatjana poeg Vitali Aleksejev perekonnaga. Majaperemees loodab, et saab veel kunagi nende inimestega, kes tema vanemate majas sõjapaos viibisid, ühendust leida. Etšuk on 37 aastat töötanud mari keele õpetajana ja peab praegu pensionipõlve. Poole sajandi tagused sündmused on tal niisama hästi meeles kui eestikeelsed väljendidki.

"Marimaal mäletatakse teid veel!" kinnitas Etshuk ja saatis tervitusi Läänemere kaldale. Toonased poisid-tüdrukud, kui nad veel elavad, peaksid täna olema samas eas, kui Etšuk Marimaalt. Etšuk on tänaseni sedavõrd energiline taat, et kui eestlasest eakaaslane Edmund seal oleks, lööks veel praegugi kukepoksilahingus kaasa, see kõik lisas lootust, et võib-olla õnnestub tõepoolest mõni toonane mängukaaslane üles leida.

Sellega minu tookordne üllatav kohtumine lõppes. Taas Eestis olles kirjutasin ma oma seiklustest "Sõnumilehe" 18. oktoobri laupäevases numbris ja peatselt juhtus see, mida minu Marimaa sõbrad ja ma isegi lootsin - saabus vastukaja. 27. oktoobril helistas toimetusse Riho Jaanhold Kadriorust ja teatas, et ta oli selles loos ära tundnud oma tädid, kes sõja ajal Marimaal paguluses olid. Selgus, et tüdrukute nimed olidki peaaegu kõik venepärased - Zinaida, Helene ja Valentina. Nende ema, seega Riho Jaanholdi vanaema oli Ljubov ja sündinud Leningradi lähedal. Tüdrukute neiupõlvenimi oli Männik. Mees, kes mulle helistas, ütles, et on 52-aastane ja kolmest õest keskmine Helene elab veel praegugi Märjamaal ja on 75-aastane.

Vaid mõni päev pärast Riho Jaanholdi kõnet saabus kiri Märjamaalt ning Helene Männik kirjutas mulle järgmist (kiri on edastatud võimalikult originaalilähedalt, minu poolt on lisatud vaid taandread, suured algustähed ning kirjavahemärgid):

"Olen sündinud 1927. aastal Kadrinas Undla vallas Virumaal lasterikkas perekonnas, kus oli kokku 8 last - meid oli 7 õde ja üks vend. Ema oli meil venelanna aga isa oli eestlane Hermann Männik. Kui sõda hakkas läks vend vene sõjaväkke. Aga mamma kartis metsavendi ja sakslasi ja oli nõus sõja eest ära minema. Olime kolme õega kodus, kui tuli auto ja viis meid Rakverre ja sealt edasi Venemaa poole. Meile midagi täpselt ei räägitud, sest oli niisugune kasvatus, et lapsi ei segatud täiskasvanute asjadesse. Olime kaks nädalat teel ja nii me jõudsime Joshkarla linna. Sealt edasi hobuste ja vankritega Morkisse, sealt jagati meid kes kuhu. Meil oli ühes vagunis 40 peret.

Meie oskasime juba lapseeast vene keelt, meie mamma õpetas meile oma emakeelt. Lapsed on ju terased, kohe hakkasime sõbrustama lastega. Keel sai selgeks ruttu ja nii see läks. Mind huvitas koolis ajalugu väga ja mina sain aru, et marilastel on Taara usk. Meie õppisime nendelt seal väga palju, kuidas ellu jääda. Ja keel on ka väga sarnane, palju sõnu on peaaegu nagu eesti keeles.

Elasime Elmeki kolhoosi kontoris, mamma koristas ja küttis ahju, pliiti seal ei ole. Peeru valgel kudusime ja ega seal õhtuti midagi teha polnudki, istusime niisama. Petrooli sõja ajal ju ei olnud.

Kaks õde on surnud ja mamma vend suri ka märtsikuus, ta oli 80-aastane. Õde Siina ja Valja surid noorelt kaua aega tagasi haiguste kätte. Mina olen veel alles.

No seda elu, mis oli seal ja mis oli meil enne sõda, ei saa ju võrrelda. Olime neile nagu teatri etendus, kui meid sinna toodi. Olime väga löödud ja nutsime. Aga harjusime ära, käisime tööl, isegi lõikasin sirbiga rukist ja lõikasin kätte, praegu veel arm käes. Pärast läksin õe Siinaga Kaasani tööstuskooli. Eesti valitsus asus Kaasani linnas, Karotammm oli seal ja asutas eestlastele kooli. Selle kooliga tulime tagasi koju Tallinna, kus lõpetasin ja suunati raadiotehasesse "Punane RET", seal töötasin kuni abiellusin ja sõitsin Leningradi. Alguses ikka kirjutasin ka marilastele kirju kuni sealt enam vastust ei saanud. Ma ei mäleta nende nimesid aga kui teil tuleb kirjutada, siis palun tervitage minu poolt Aleksander Aleksejevitš Aleksejevit, kes peaks elama Bolshoi Kolsjörski sovetis Njurjali külas. Ta oli minu kirjasõber mitu aastat.

Mari keelt vist kui kuulen saan aru. Marilased olid küll head meie vastu ja puhtad inimesed. Olen väga tänulik neile. Aga neil on oma kombed ja hoiavad enda rahva traditsioone rohkem kui meie. Keele pärast võib neid küll hõimlasteks pidada.

Väga hea põllumaa ja ilus maastik, paksud metsad ja palju marju aga karud ja hundid tulid isegi külla. Karud muidugi mitte aga hunti nägin küll toa ukse pealt. Salam"

13. detsembril 1997 oli minu ja filmitudeng Aleksei Aleksejevi kohtumine Helenega tema õe Zina majas Nõmmel, kus me võtsime Helene jutu videolindile. Selgituseks peab lisama, et meie loos on kaks Etšuki nimelist meest. Üks neist on praegu Marimaal Panaike külas elav Etšuk ehk Aleksandr Ivanov, kes sõja algul oli kümneaastane poisike ja Edmund Lillepea hea sõber. Teine Etšuk on Helene peigmees Aleksandr Aleksejev, kes 1943. aastal läks sõtta.

Oma sattumist vene tagalasse põhjendab ta järgmiselt: nimelt olid sõja algul inimesed valiku ees, kuhu minna ja mida edasi teha. Mõned läksid metsavendadeks ja hakkasid sakslasi ootama. Helene ema ei tahtnud oma laspi metsavendadele jätta ja Helene arust oli jutt metsavendadest üks punaste propaganda. "Me läksime rahulikult ära. Osa nende perekonnast läks vene sõjaväkke ja seetõttu hakkasid nad venelasi kartma. Nõnda nad läksid sõjapakku. Helene oli 16 aastane, Valja 13, Zina oli 19. Zina oli enne sõda töötanud linnas ettekandjana. Küsisin, kas Eesti tolleaegses koolis räägiti midagi meie idapoolsetest sugulastest. Helene sõnul tollal Vene ajaloost eriti ei räägitud, ei kolhoosidest ja parteilastest ei räägitud.

Edasi järgnevad Helene Männiku meenutused, küsimuste ja vastustena, mis on maha kirjutatud Aleksei Aleksejevi poolt vändatud videolindilt. Seejuures on Helene jutt kirjutatud üles võimalikult originaalilähedaselt, püüdes edasi anda tema kõnepruuki, lauseehitust ja iseloomulikke väljendeid. Välja on jäetud paljud lõputa laused, üksikud sõnad, täitehäälikud ja sõnakordused. Osaliselt on küsimuste-vastuste järjekorda muudetud.

Kas see oli teie jaoks uudis, kui te Panaike külla saabudes nägite, et seal elab hoopis teine rahvas ja mitte venelased?

Muidugi oli see uudiseks. Siis kui me läksime sinna, me ei teadn´d üldse: Nii kui garaazhi uksed lahti tehti, siis seal olid valgetes tuuberites naised, parajad jässakad vanamehed meil hobustega vastas. Mamma oli meil venelane ja ega me neid ei kartn´d. Eesti ajal juba mamma õpetas meid vene keelt rääkima, siis oli kergem saada töökohta.

Te kirjutasite, et elu Marimaal erines tunduvalt sellest, mis oli Eestis?

Marilased nagu hoiavad oma rahvust rohkem ja hoiavad oma traditsioone. Meil siin näiteks öeldi, et vene keel .... Nüüd pidi eesti keel olema A ja O aga nüüd on inglise keel. No kelle poole? Aga mari keel on mari keel. Nemad räägivad ainult oma keelt ja ainult enda rahvust hoiavad kokku. Nemad ei loobi ennast nii siia ja sinna. Aga eestlane on nisuke kondita olevus minu arusaamise järgi.

Kuidas võrrelda tolle aja olusid Eestis ja Marimaal?

Võrrelda ei saa, sest meil oli siin olemas raudtee, aga see on täiesti süda-Venemaa, metsad, see on nigu omaette vabariik, ta on ikka nigu ürg... Neil olid niinekoorest saapad, kasukad.

Seal on ka raamatukogud ja kinod ja koolid ja kõik. Seltsitegevust ei olnud ka. Aga me proovisime kooli minna, me oskasime mari keelt ka ja lõpetasime kooli ära. Aga see kool oli nisukene, et me jooksime sealt tunnist ära. Kommentaari ma ei hakka siin rääkima.

Kuidas nägi välja Panaike küla 1941. aastal?

Alguses nägi natukese võõras. Kõik lapsed käisid seal rahvusriietes. Kanepipüksid ja valged seelikud ja valged särgid ja kleidid, pastlad eriti. Meie jaoks ikka täitsa võõras. Aga kui me hakkasime harjuma, need inimesed on niuksed vastutulelikud, ikka pakkusid üht kui teist ja näitasid meile ja kui nad tapsid seal siga, või tapsid seal kitse või looma... Neil kitsesi on seal vähe, rohkem nihukesi lambaid. Nemad on sellised jagajad. Nad nägid, et me olime nutetud aga nad proovisid lohutada. Meie eestlastel ei ole nisukest tunnet. Kui sa nutad, siis nutad. Südamlikud inimesed.

Kuhu te elamispinna saite?

Alguses me ei saanud. Alguses vist Nurjal, või ei olnud, läks meelest ära, ja seal oli veel üks küla, suur-suur küla. Meid pandi sinna nelikümmend peret ühte suurde külla. Kogu Kozlojal ja sinna tahapoole läheb veel üks küla Zibusad, ja sellest külast me tulime siia. Sealt võetigi meid ja Lillepead. Panaike külas esimees ütles, et kaks peret. Neil oli kolmteist majat ainult. Nüüd on kindlasti rohkem. Siis meid jaotati sinna. Alguses meid viidi sinna, siis me ei tahtnud ju lahku minna. Kõik kartsime, kõik oli ju ümberringi võõras, metsad. Läks raskeks ühel kolhoosil üleval pidada ja meid oli palju juutisid seal.

Kui kaua võttis aega mari keele õppimine?

Me läksime sinna juulikuus. 9. juuli hakkasime siit sõitma. Augustis olime seal. Sügisel mul oli mari keel nigu vesi. Me olime lapsed ju, siis hakkasime ruttu rääkima. Ma isegi oskasin tatari keelt ja midagi ikka mäletan ka.

Edmund ja ja tema sõber Etšuk olid väiksemad, kümneaastased poisid. Kas te nendega eriti läbi ei käinud?

Need olid ju lapsed! Ega me poistega suurt ei mänginud. Mamma kartis poisse nagu tuld oma tüdrukute juurde lasta. Kartis, et jääme rasedaks ja sohki läin´d tüdruk ei maksnud ju midagi. Aga praegu on nad au sees.

Milline nägi tol ajal välja noorte elu külas?

Väga kena. Igas külas, reas nagu vene küla ikka, ilusti suured laudaiad ümber, palkmajad ja iga värava juures on istepink lavotška. Ja siis iga õhta tuleb balalaika tinnadi-tinna.... Siis laulavad ja noored laulavad ja mängivad. Käisid koos, istusivad ja mängisivad ja laulsivad. Ja oli ka kino. Käisime kinos, suuremad, vanemad tüdrukud. Aga meie olime plikatatid, nurga tagant piilusime.

Te rääkisite, et noormees ja neiu ei tohtinud päise päeva ajal koos käia. Aga kuidas te siis noormeestega suhtlesite?

Siis tuldi videvikku pidama. Üks tuleb balalaikaga, siis teised, siis seemitškaid, siis kanepitera seemneid, neid söödi. Ühed tulid enne, teised tulid pärast. Kui teise küla noormees tuli siia küla tüdrukut võtma, siis nad kiskusid ka ju. Ega see ei oln´d nii nalja pärast.

Sõber Etšuk?

Me käisime ka kinos, ostis mulle pileti ja istusime. Aga mulle öeldi: "Lenok, Etšuk ivate - Etšuki naine."

Rääkige sellest, kuidas te Etšukiga turul pilti tegite?

Siis oli turupäev. Ja meil oli kokku räägitud, et tema läheb turule ja mina lähen turule. Aga tema läks oma teed pidi ja mina läksin oma. Zina oli ka kaasas. Ja siis ta kutsus mind eemale. Muidugi kartsime, et mina Etšuk-ivate oli nagu pilge. Ja siis pildistasime. Vanematel olid kõigil juba peigmehed ära võetud. Aga minu õel Zinal oli üks kooliõpetaja kallim. Neid oli kaks tükki, üks oli Nikolai ja teine oli Miša. Aga nad mõlemad sõjas langesid. Tema oli juba lesk. Sõtta läksid ja paari-kolme kuu pärast said juba teada, et langes.

Sel päeval Morki turul te ei kartnud käest kinni hoida?

See oli turul ja ema-isast kaugemal. Etšukil oli aka ka veel, et kui aka veel näeb - aka on õde. Ta läks järgmine päev või ülejärgmine päev sõtta.

Mida te Marimaal tegite?

Siis saime teada, et seal oli hästi palju minuealisi, on langen´d. Siis võeti metsatöödele noori tüdrukuid, noori naisi, saivad surma palkide parvetamisel. Aga mamma oli niivõrd tark. Vanem õde Zina käis Kaasanis, seal oli Karutamm ja avas kooli, et pääseda palkide parvetamisest. Me olime haprad tüdrukud, ei mõistnud ju seda tööd. Me oleks uppun´d seal ju niikuinii. Ja siis läksime tööstuskooli.

Suhted loodususuga?

Panaike külas on tammik pisikene, kalda sees on org, kuristik, ja kalda seest tuleb väikene allikavesi ja käisime sealt toomas. Ja üleval on tammik, siis kui lähme rukkist lõikama, tehti lõke. Siis tulivad igaüks oma kompsuga, kas keegi tõi siis lambaliha või midagi nisukest. Praeti ära ja pandi valge puhta kanepinartsu sisse ja riputati puuotsa ja paluti. Räägiti sellest, et jumal hoidku, et poeg ei langeks.

Kumb usk seal tollal tugevam oli, kas maausk või õigeusk?

Seal on igaühel ikoon ka aga taarausk oli nigu rohkem sügavam ja inimesed austasid seda rohkem. See suurte pühade puhul. Näiteks rukkilõikus, see on ju leib, seda nad väga austasid. Õigeusk oli vist dlja zakona, see oli seadusepärane.

Peigmees Etšuk jäi sõjas ellu?

Ta tuli sõjast tagasi. Ma Eestis nägin teda veel. Ta käis Kadrinas, ta oli Saksamaal, seesama Aleksander. Ta tuli Kadrina kaudu. Siis ta õe Valjale hakkas kirjutama. Aga mina olin oma mehega ka seal, ma elasin Leningradis siis. Ja siis ta sõitis sealt edasi.

Kuidas toimus lahkumine Marimaalt?

Sellele võiks vastata kahtepidi. Kes ei ole seda läbi elan´d, see seda aru ei saa. Kodu oled sa ükskõik kus kohas aga kodu jääb koduks. Meie harjusime juba ära aga ootasime ikka, et peaks venelane võitma, et me ka saaks koju. Meil oli seal nisukene tunne, et minu kadun´d mamma, ta ei raatsin´d isegi lahti pakkida riideid, et kui läheme koju, siis paneme selga. Me olime kogu aeg pakkide peal ja ootasime sõja lõppu. Aga me olime seal neli aastat peaaegu. Harjusime ära. Aga ikkagi ootasime koju tagasi saamist.

Kas ka pärast sõda olid sidemed Marimaaga?

Ma abiellusin. Alguses loomulikult kirjutasime, mõned kirjad tulid vastu.

Kas tervis on hea, et saaksite veel Marimaale sõita?

Tõ što u menja sprašivaješ, ne vidiš štoli? Surmahirmu mul Mari ees küll ei ole aga kui Taani läksin, siis ma läksin kärna.

Kohtumisel Helene Männikuga tema õe Zina kodus Nõmmel viibisid ka Zina tütred Irina Angelova ja Rimma Novgorodseva. Viimane töötab Kodakondsus- ja migratsiooniametis ning ta uuris oma allikaid kasutades Edmund Lillepea saatust. Edmund sündis 13. oktoobril 1931 ja suri 12. jaanuaril 1997, seega vaid napilt enne seda, kui ma sattusin Marimaal tema poole sajandi taguse mängukaaslase Etšuki peale. Edmundi viimaseks elupaigaks oli Tallinn, Kuldnoka 9-27. Pisut enne käesoleva töö viimistlemisele asumist helistasin taas Rimmale, kes teatas, et Helene Männik on südamega kaheks kuuks haiglasse pandud. Filmitudeng Aleksei Aleksejev käis aga sel suvel koos kaameraga Panaikes ja salvestas seal Etšuki mälestusi ning igapäevatoiminguid. Sugulastelt sai ta teada, et Helene peigmees Etšuk elab ühes Venemaa linnas, kuid täpsed andmed selle kuulduse paikapidavuse kohta puuduvad.

Harvet Toots

Tallinna Pedagoogikaülikool, kursus JK-51

Panaike - Tallinn, august 1997 - september 1998