... ja päästa meid ära kurjast
(ETV, 2004)

Enamik telesaadete algmaterjalist on võetud üles 2003. a. juulis Laugasuu (Ust’-Luga) lähistel - Jõgõperäs, Liivtshüläs ja Luuditsas, mis kokku moodustavadki tänaseks allesjäänud Vadjamaa e. Vaipoole maanurga.

Üheks tookordse väljasõidu eesmärgiks oli luua filmiportree ühest jõuliselt vadja identiteeti esindavast, harukordselt elurõõmsast naisest, Tatjana Prokopenkost – üheltpoolt venemaalasest ja teisalt kaduvväikse rahvakillu liikmest. Filmi keskmes on niisiis sarmikalt ”vadja väge” esindav, oma emakeelt oivaliselt valdav peategelane, kelle kaudu tutvusime veel teistegi vadja keelt kõnelevate inimestega. Püüdsime oma peategelase kõne ja tegevuse kaudu peegeldada nii vadja kultuuri-identiteedi praegust seisu kui ka kaasaegset elu-olu.
Teiseks eesmärgiks oli Luuditsa külapüha dokumenteerimine. Mainitud külapüha on kinnistumas juba traditsiooniks, sidudes endaga vadja suguvõsasid, kelle järeltulijaist on juba ammu saanud linnaelanikud. Kodukandipüha on suurepärane võimalus naasta juurte juurde ning oma päritolu väärtustada. Seda enam, et 2003. aasta peol avalikusti esmakordselt verivärske vadja rahvasümboolika – vapp ning lipp; esiettekandes kõlas autentse rahvalaulufraasi põhjal komponeeritud hümn.
Niisiis, kuigi suurem jagu nn. ”vanadest vattustest vadjalastest” – nagu meie peategelane öelda armastab – on läinud toonela maile, ei kao vadjalus siitkandist veel päriselt, sest juba praeguseks on ta leidnud endale ühe uue olemiskuju külapüha näol. Teisteks vadjaluse avaldumisvormideks on ms. vadja-ainelise külamuuseumi asutamine, laiemale avalikkuse vadjalaste kohta teabe jagamine, ning – mis eriti üllatav - vadja keele algete tutvustamine kohaliku algkooli lastele ning teistele huvilistel. ”Čen juttõl, shto vad’d’a on koolu!?” – selliselt kõlas ka üks retoorilisi küsimusi stendi peal Luuditsa külapühal. Ja sealtsamast vaatas oma heatahtlik-lõõpiva kõiketeadmisega kokku tulnud rahva peale ka prof. Ariste ise.

Veidi Tatjanast
Tatjana Prokopenko kannab tänu oma avalale ja tarmukale olemisele suurepäraselt portreteeriva kallakuga dokumendi keskse tegelase rolli. Mitte vähetähtis pole sealjuures tema füsiognoomia - muuseas eht-vadjalik. Kõige tähtsam aga on asjaolu, et meie teejuht, Tatjana, suudab ilma suurema vaevata vadja keeli (e. maassi) pajatada ka üldisematel ühiskondlikel teemadel, mida tuleb tänapäeval lugeda lausa kuldaväärt kurioosumiks.

Tatjana koduks on päevinäinud ühekordne puumaja nn. Gidroučastkas, mis asub Lenrõba asula vastas teisel pool Lauga jõge. Maja ise on toodud Seiskaari saarelt ning on ehitatud enne sõda sealsete soomlaste poolt. Tatjana peab suviti üsnagi suurt aeda, peseb ja kraasib villu, talviti koob kindaid ning õmbleb tekke. Pärast mehe surma ta enam loomi pidada ei jaksa.

Meie võõrustajana võttis Tatjana enesestmõistetava loomulikkusega “vadja ema” rolli. Osalesime koos Luuditsa külapeol, külastasime esivanemate kääpaid Luuditsa külakalmistul, käisime läbi tema endise koduküla Liivčülä ning tegime kaasa argipäevase piimatoomisretke. (Tatjana toob nimelt mitme kilomeetri kauguselt kohalikele elanikele rattaga piima kümneid liitreid nädalas.) Käisime Lauga jõel sõudmas, sadamakail „ussi leotamas“ ning lõpuks mängisime isegi koos petanki. Kõiki neid ettevõtmisi saatis Tatjana elujulgus, sõnaosavus ning hoogne miimika.
Tatjana elutervete hoiakutega kontrasteerub ümberkaudne tegelikkus – vanarauahunnikud, kaootiline poolmilitaarne elukeskkond, sovjetlik paneelasum keset metsi ja ranna-alasid. Ühepäevamentaliteediga uusasukad Venemaa laiadelt avarustelt aga sageli ei aimagi, kes ja kuidas siin vaid mõned aastakümned tagasi on elanud. Kuigi Tatjana rõhutab korduvalt, et võõras rahvas on tulnud nende maanurka elama – siiski jagub tal lausa imekspandavat sallivust kõigi ja kõige jaoks.
Vadja rahvakillu vääramatu hääbumise draamas on Tatjanagi pidanud kaasa tegema ühe traagilisima vaatuse - evakuatsiooni Soome keset 1943. aasta sõjakeerist ning naasmise Venemaa näljapiirkondadesse 1944. aasta sügisel. Mõnedki tema lähisugulased sattusid tollal nn. „rahvavaenlaste“ hulka ning veetsid seetõttu näguripäevi võõrsil äralõigatuina oma sünnimaast. Kõigele vaatamata on vadjalased ikka ja jälle püüdnud naasta oma kodukanti. Üks naasmisi on ju tegelikult seesama Luuditsa külapidu. Nii mõnigi end piiterlaseks pidav vadja juurtega inimene on ehk tänu sellele hakanud end taas vadjalusega seondama.

Peo kõrgpunktiks oli – nagu öeldud - vadja sümboolika (vapi, lipu ja hümni) esitlemine. Kuid selle käiku elavdas ka kunagi vadja külapärimusse kuulunud čuuda’de (sandid) karnevalistlik janditamine, rohked muusikalised etteasted, vadjapärased pühaderoad (oli ju ka peetripäev), poomivõistlus ning lõpuks südamlikud jutuajamised sugulaste vahel. Tatjanal endalgi oli pühadekavas kanda vastutusrikas roll – ta tõlkis eelnevalt vadja keelde Issameie palve ning luges seda rahva ees pärast ikooni ette mälestusküünalde panemist.

Tatjana ei meenuta vanu viletsaid aegu kuigi meelsasti. Ta püüab hoopis oma olematut lapsepõlve ning teostumata õpetajakutsumust kuidagi kompenseerida. Sundimatu suhtlejana on ta juba mõned korrad olnudki kohalikus algkoolis vadja keelt tutvustamas. Seda teeks ta meelsasti ka edaspidi – kui õpetajate seas vaid huvi jätkuks. Tatjana on pärit märkimisväärselt keeleandekast ja õpihimulisest suguvõsast. Tema onu Kostja Leontjev oli Paul Ariste peamisi keelejuhte ning nende vahele sugenes aastakümneid kestnud sõprus. Tema luulelembene lell aga püüdis 1920-ndatel Eestisse õppima tulla. Ta ületas salaja piiri, otsis üles oma Eesti sugulased, kes tast aga (teadmata põhjustel) kuulda ei tahtnud. Nii saadetigi vaene õpihimuline poiss tagasi Venemaale, kus ta mõne aja pärast vanglas hinge heitis.
Tatjana ei pelga ka laiemat avalikkust. Korduvalt oli juttu sellest, et ta kirjutas kirja Venemaa presidendile, ning sellest, et võtab peatselt kirjutada ka Eesti omale. Nimelt on temas küpsenud veendumus, et neid käputäit vadjalasi, kes veel alles, võiks paljalt vadja keele oskuse põhjal ilma viisata Eestisse lubada. Siin on neil ju rohkelt sugulasi. Eestil on vadjalastele vaieldamatult eriline tähendus.
Üks sellised väärtuslikke sidemeid, mis ühendavad vadjalasi Eestiga, on need rohked keele- ja rahvaluuleekspeditsioonid, mida siiamaile korraldanud prof. Paul Ariste. See side ei ole katkenud siiani. Kui ühiste pingutustega loodud vadja muuseum kahe aasta eest Luuditsas metsavaraste poolt maha põletati, siis olid Eesti vadjasõbrad need, kes uue loomisele moraalselt õla alla panid. Nüüdseks on uus muuseum tasapisi kosumas ja pälvinud teatavat toetust ka kohalike võimude poolt. Muuseumi loomises ja taastamises võiks koguni näha väikesemõõdulist vastupanu paikkondlike ning inimlike väärtuste nimel ignorantse (post)sovjetliku väärtusetuse vastu.

Taisto Raudalainen, Ergo-Hart Västrik

tagasi