UNGARI
KARJUSEKULTUUR
3. - 24. oktoobrini
Rahvusraamatukogu V. korruse trepigaleriis
Ungari
suur tasandik Alföld on Euraasia stepivööndi kõige
läänepoolsem osa, kus elab kuni praeguse ajani aasia tüüpi
karjapidamine. Karjuseid elab Ungaris veel tänapäevalgi. Juba
oma välisilme ja näojoonte poolest erinevad nad oluliselt
nendest inimestest, keda tänaval näeme. On põhjust
arvata, et paljud neist on selle karjusrahva järeltulijad, kes
saabus Karpaatide basseini koos maad hõivavate ungarlastega või
rahvasterände teise lainega. Karjused on meie kultuuripärandi
kaugete süvakihtide edasikandjad. Nende iidse eluviisi kaudu saame
osa väga kaugetest aegadest.
Kunagi
oli ungarlaste peamine elatusviis karjakasvatus, mille nad olid pärandina
kaasa toonud oma pikkadest rännuaegadest. Keskajal viidi palju
loomi Lääne-Euroopa turgudele müügiks, neid saatsid
erilised karjused, kelle nimi oli hajdu. Lisaks karjapidamiseoskustele
pidid nemad ka sõjakunsti valdama, sest teel võis neid
varitseda mitmeid ohte.
Traditsiooniline
karjakasvatus oli ekstensiivne - see tähendab, et karja peeti aastaringselt
väljas. Selle karjatamise eesmärk oli karja hoidmine ja paljundamine,
tõuaretusele ei pööratud tähelepanu. Geograafiliselt
ala ajapikku vähenes, mingil määral on see alles jäänud
mägedes, Põhja-Ungaris, Slovakkias, Transilvaanias ja Ida-Ungari
pusta-aladel. Kuna see on ungarlaste vanemaid elatusviise, mis aegade
vältel on suhteliselt vähe muutunud, on nad säilitanud
nii oma eluviisis, riietuses ja rahvakultuuris kõige arhailisemaid
kihte, mis teiste ametite puhul on hääbunud. Karjuse olulised
esemed on näiteks valged seelikulaadsed püksid (bögatya),
mille alt paistsid uhked mustad säärikud ja mis olid pusta
kuumuses mõnusalt õhulised. Pealiskuube (szür) kasutati
nii suvel kui talvel, ühelt poolt oli see kaetud lambavillaga.
Talvel oli villane pool seespool, suvel aga väljaspool. Karjuste
lühikesed vestid (mellény) olid uhkelt kaunistatud, rõivastuse
juurde kuulub ka kaabu (kalap).
Vöö külge kinnitati tuleriistad. Jõudehetkel oli
karjustel aega meisterdamiseks, seetõttu on nende tarbeesemed
(erinevad, karjusekepid, kirved, joogisarved, soolatopsid) väga
ilusate nikerdustega ja ehistega. Paljud neist kasutasid kaunistamisel
ristiusu-eelsetest aegadest pärit motiive. Karjuste toimingutes
võis kohata iidsele usundile viitavaid maagilisi rituaale, mida
kasutati võitluses haiguste vastu ning karja kaitseks ja koos
hoidmiseks. Mõistagi oskasid karjused loomi ravitseda, nende
hulgas leidus ka suuremate võimetega teadjamehi. Karjuselaulud,
moodustavad aga eraldi kihiungari rahvalaulupärandis. Oluliseks
motiiviks neis on vabaduse ja vabaduse sümboli - röövlielu
ülistamine,
Loomadest
kasvatati kõige enam ungari tõugu hallikarvalisi veiseid
(szürkemarha), eriti karvaseid lambaid (racka), oli olemas ka kaks
erilist ungari seatõugu (bakonyi, szalontai), mille pekk on muide
kolesteroolivaba. Karjakoeratõuge on ungaris kolm: huntide vastu
kasutati suurt komondori, kuvasz oskas karja koos hoida, pisikest karvanässi
puli kasutati väiksemate kariloomade hoidmisel. Karjuste hierarhias
olid kõige tähtsamad hobusekarjused, järgnesid veisekarjused
ja seejärel lamba- ja seakarjused.
Alates
19. sajandist hakkas levima rohkem intensiivne karjakasvatus –
kari toodi talveks lautadesse.
Uut karjapidamisviisi võimaldas uute põllukultuuride (nt
ristik) levik, karjapidamise juurde hakkas kuuluma talveks heina tegemine.
Rahvakalendris on rida tähtpäevi, mis seotud karjapidamiskultuuriga
nagu karjalaskepäev (jüripäev). Sügisel septembrist
novembrini palgati uusi karjuseid. Talveks karja koju tuues oli tähtsaks
toiminguks karja loendamine.
LÁSZLÓ
KUNKOVÁCS
László
Kunkovács (s. 1942) töötab vabakutselise ajakirjaniku
ja fotoreporterina, kes juba aastakümneid on pühendunud ka
etnograafilisele uurimistööle. Vanade asjade kogumise asemel
huvitavad teda aga rohkem tänapäevani püsinud traditsioonilised
elatusalad ja eluviisid. Seetõttu on ta jäädvustanud
palju väärtuslikku materjali kaluritest, karjustest, talumeestest,
šamaanidest, arhailistest ehitistest ja paljust muust põne-vast.
Välitöödel on ta käinud nii Ungari eri paigus kui
ka Siberis ja Sise-Aasias ning pildistanud ka seal oma arhailist argielu
elavaid rahvaid. Nii on saanud ta ka piisavalt ainest kõrvutada
Ungari pärandikultuuri taiga- ja stepirahvaste iidsete visuaalsete
märkide ja kaljujoonistega. Kunkovácsi meelisteemaks on
ungari pusta karjuste-elu, millele ta on leidnud palju huvitavaid paralleele
Euraasia stepirahvaste karjapidamisest.
NÄITUSED:
Elav põllumajanduslugu, Traditsiooniline kalapüük,
karjused, Ungari kumaanid, Tervendaja vägi, Mongoli-Altai kasakad,
Salapärane Lõuna-Siber, Muinas-türgi kiviskulptuurid,
jakuutia, Pustad, talud, külaservad.
RAAMATUD:
Muinasehitised (200, 2001), Traditsiooniline kalapüük loodusvetes
(2001)