Haigus hiilis halla ajal
talu taga põllu pääl
kõndis kuni kaevulkäijat
koidikul ta kohtas sääl

Valu-vana viitsis veidi
viimast aru pidada
lõpuks hakkas lapuline
kaevu poole kõmpima

tuli Tõbi tõusis teele
puruks praksus pinnajää
jõudis juurde vargsi võttis
pihku kaevulise pää

mehe muremeelseks tegi
võõra valu valaja
seadis talle sihid samas
selleks eluks salaja

mine muidu murrab mure
mine ära eksi teelt
enne lõppu sa ei sure
ega muuda oma meelt

>>